INNA GRÜNFELDT: intervjuu Eili Neuhausiga. Kuidas sünnivad tavalised imed?
“Tavalise ime” lavale toomiseks oli vaja imesid, tavalisi ja lavalisi imesid. Esietenduse lükkumine maist augusti pani lavastaja Eili Neuhausi närvid proovile, ent kinnitas usku imedesse ja armastusse.
Lavastaja Eili Neuhaus koges tühjust. Taas. Kui koroonakriis peatas tema eelmise lavastuse “Kõike head, vana toriseja” lavaletuleku otse esietenduse eel, siis nüüd oli teada, et mais lavaküpseks saanud “Tavaline ime” esietendub alles augustis. Ometi tähendas see lavastajale mitut kuud hingelist ja vaimset pinget. Proovide video vaatamist. Ärevust. Kahtlusi. Sisimas pakitsevat küsimust, kas midagi oleks pidanud tegema teisiti.
“Kui alustasime, oli palju ideid ja mõtteid. Kõik tundus nii äge. Vahepealsed kuud on mind sisemiselt tühjaks kurnanud. Aga püüame selle tunde taastada. Ehk jällenägemise rõõmus suudame taastada selle “miski”, mis kevadel oli juba peaaegu käes. Ega siin polegi muud, kui usaldada trupi väga andekaid inimesi,” mõtiskles lavastaja enne taastusproove.
“Olen natuke nagu Jevgeni Švarts,” lausus Eili Neuhaus muiates. “Tavalise ime” autor nimelt oli näinud enne esietendust õudusunenägusid, valmistunud läbikukkumiseks, oli veendunud, et ei oska mitte midagi ega ole mingi kirjanik. Kui esietendus läks hästi, oli see kõik unustatud. “Ta oli kohutavalt enesekriitiline,” märkis Neuhaus. “See on täpselt minu seisund praegu. Sarnane on ka idealism, usk ja lootus inimesesse.”
Lavastaja rääkis, et Jevgeni Švartsi kujunemist ja loomingut mõjutasid revolutsioon ja ilmasõjad ning näidendit “Tavaline ime” kirjutas ta kümme aastat. Näidend valmis aastal 1954, kui repressioonide aeg hakkas leevenduma.
“Olen lugenud palju vene autoreid, aga pole kunagi tundnud tõmmet Švartsi poole,” tunnistas Eili Neuhaus. “Arvatavasti sellepärast, et Švartsi filosoofia ja allegooria tundus mulle kõrgem dimensioon, millest ma läbi ei hammusta.”
Koroonaajal kodus raamaturiiulit silmitsedes jäi tema pilk Jevgeni Švartsi teosele ja meenus film “Tavaline ime”. “Koroonaaja õhkkond, maskide kandmine, isolatsioon olid tekitanud tunde, et midagi on väga valesti, vastuolu, et pean hoidma distantsi teise inimesega. Hirmuõhkkonna tunnetamine. Tahtsin protestida, inimestele lootust anda. Loomingu kaudu. Nagu Švarts.”
Lugenud näidendi läbi, tundus materjal lavastajale nii õige, sest see on lugu, mis räägib kõige tähtsamast. “Me saame aru, et maailm on muutumas, aga me ei tohi unustada seda, miks me elame, mis on elu väärtus. Praegune hirmu foonil elamine hävitab mõtte, et elada tuleb siin, selles momendis. Mulle tundub, et “Tavaline ime” võiks praegu, kui ilu ja lootuse andmist on nii vähe, inimesi julgustada, anda helgust, usku,” arutles Eili Neuhaus.
“Mulle meeldib, et Jevgeni Švarts annab kogu aeg mõista, et pole vaja vaadata ette ega taha, vaid teha silmad lahti siin ja praegu. Ära mürgita end mõttega, et ükskord sured. Vaata pilvi ja seda, mis su ümber toimub, naudi hetke ja elu. Ja elu peab olema täidetud teise inimesega. Mitte millelgi pole maailmas suuremat väärtust kui armastusel ja hoolimisel. Nii lihtne see ongi.”
Eili Neuhausi sõnul lavastus ongi lihtne. “Selles ei kisuta end alasti, ei sõimata ega ropendata. Seal vaadatakse iseendasse. Kõik tegelased esitavad iseendale küsimusi. Küsimuste ja vastuste otsimise kaudu jõutakse üksteisele lähemale, ego minetamiseni teise nimel. See võikski olla selle allegoorilise filosoofilise mõistuloo sõnum. See on lugu inimeseks olemisest,” avas lavastaja loo kontseptsiooni.
Ta rääkis, et näidendist töötlust tehes jättis ta teadlikult kõrvale teose terava, võimu ja vaimu vastuolu käsitleva poliitilise poole, et keskenduda peamisele – armastusele. “Meil pole nii suurt truppi, et laval saaks olla 16 õukondlast. Õukond on minu tõlgenduses muutunud maskides massiks, vaikivaks sabassörkijaks, mis mingis mõttes on praeguses ajas väga kõnekas,” mainis ta.
Neuhausi sõnul meeldis talle, et saab lavastuses rääkida ideedest ja unistustest, mis peavad olema suured. “See ideaalne maailm võiks ju kuskil olla. Me ei unista enam, aga kui inimene ei unista, tundub elu tavaline. Aga tavaline on igav. Tavaline ime ongi väga kummaline. Ehk on asi selles, et teatud imesid me ei märka enam. See on nii tavaline. Loos räägitakse väga palju armastusest. See muutub justkui tavaliseks, aga siis juhtub midagi ebatavalist ja kõik need inimesed märkavad seda,” mõtiskles lavastaja. “Selles loos on varjatud sõnumid, mis peaksid ärgitama mõtlema ja endasse vaatama.”
Eili Neuhaus märkis, et avastas alles siis, kui oli lavastades muusikalise loo teed läinud, et Jevgeni Švarts on maininud, et näidendit “Tavaline ime” tuleb lavastada nagu muusikateost. “Muusika omab teatud meelelahutuslikku momenti, aga laulude kaudu püüame väljendada ideed ja mõtet. Laulutekstid on väga sügavad ja filosoofilised, rõhuasetused igale karakterile. Hando Põldmäe on meloodiad suure kire ja valuga kirjutanud,” nimetas ta.
Peaosalisteks sooviti kedagi väljastpoolt teatrit, Eesti mõttes superstaari. “Sai üsna pikalt otsitud. Aga nagu elus ikka, olid õiged inimesed otse nina all. Ott Lepland oli väga õige valik. Tal on näitlejameisterlikkuse alal väga hea tunnetuslik baas. Saara Pius oli omainimene, keda juba ammu Rakveresse tagasi ootasime,” rääkis lavastaja. “Ega ma ei mõelnud, kuidas nad partneritena klapivad ja kuidas keemia laval hakkab arenema, aga see toimus nii enesestmõistetavalt. See on täiesti tavaline väike lihtne ime.”
Lavastaja sõnul pole tegu kahe laulja soolokontserdiga, vaid laval on kuus näitlejat, kes kõik suurepäraselt laulavad.” Kõik laulud kõlavad otse. “Inimene laval haarab mikrofoni, et laulda, nagu ta siin ja praegu tunneb. Selles on oma väärtus,” rõhutas ta.
Eili Neuhausi sõnul on Rakvere teatri poolt suur julgustükk võtta tema kui lavastaja põlemise põhjal repertuaari täiskasvanute muinasjutt. ““Tavalisse imesse” on kogu hingest panustanud kogu meeskond, aga hirm esietenduse eel on mul ikkagi suurem kui kunagi varem,” tunnistas Eili Neuhaus.
INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7322363/kuidas-sunnivad-tavalised-imed