Avaleht

NB! on koht, kus Rakvere Teatri inimesed ja meie sõbrad saavad välja öelda oma arvamuse, jagada soovitusi, anda teada olulisest sündmusest või muust, mis meelel pakitseb. Kõik siinsel lehel öeldu väljendab vaid kirjutaja isiklikku arvamust ning pole ilmtingimata kooskõlas Rakvere Teatri üldise meelsusega.
 

Võõrtöölisena Soomes

Viimased pool aastat on Rakvere Teatri näitlejad Mait Joorits ja Erni Kask päris palju oma ajast veetnud Soome lahel. Ja veel rohkem aega Soomes Tampere Telakka ja Lahti Vanha Juko teatrites, kus nad teevad Rakvere-poolsete näitlejatena kaasa kolme teatri ühisprojektina sündinud lavastustes „Petroskoi“ ja „Kullervo“. Nüüdseks on kõik kolm lavastust – lisaks eelpoolnimetatutele Rakvere Teatri „köök/keittiö“ - esietendunud ning 2014. aastal jõuavad seni vaid Soomes mängitud lavastused Eesti publiku ette, samas kui "köök/keittiö" siirdub Soome etendusi andma. Selleks, et Soomes toimunust rohkem aimu saada, palusime Maidul ja Ernil teineteist intervjueerida.


Küsib Erni, vastab Mait

Mait, miks sa otsustasid kolme teatri ühisprojektis kaasa lüüa?
Esiteks vist sellepärast, et ma olen lihtsalt ülientusiastlik inimene ja löön kõiges kaasa, kus võimalik. Teiseks tundus see mõte juba eos lihtsalt suurepärane. Ma olen verevahetuse poolt ja leian, et näitlejad peaksid ringi liikuma, see on kasulik nii neile endale, teatrile kui publikule.
Anna andeks, aga sinu suust kostus justkui kerget vingumist Tampere kui linna üle, kui sa sinna sattusid...? On mul õigus?
Ma ei saaks öelda, et ma reeglina millegi üle vingun. Lihtsalt ma kuulsin korduvalt, kui vaimustuses soomlased ise Tamperest on ja ei saanud sellest eriti aru, esmapilgul ei näinud ma seal mingit eriliselt ägedat arhitektuuri, vaimu ega looduskauneid paiku. Nüüd, Tamperes elanuna ja ringi käinuna saan natuke aru küll, miks soomlased seda linna armastavad. Lisaks tõeliselt kaunitele järvevaadetele on Tampere ka suuruse ja proportsioonide mõttes väga hea linn – kõike on piisavalt ja mitte üleliia. 200 000 elanikku, üle 10 teatri ja pubisid, pubisid, pubisid, samas kenasid rahulikke linnaosasid ja parke. Mõnus.
Aga mis teater see Telakka on?
Telakka sarnaneb Eesti teatritest ilmselt kõige rohkem Von Krahlile – all on baar ja üleval teater, kus töötab väike kollektiiv, kõik teevad kõike ja panustavad väga palju oma isiklikku elu sellesse, et teater püsiks ja omaks nägu.
Kuidas sulle tundub, kas Telakka inimesed on Telakkas sellepärast, et nad on mõttekaaslased? Või mis neid seal seob?
Ma ei oska nende mõttekaasluse kohta suurt midagi öelda, me pole sellest nii palju rääkinud... Aga ma arvan, et nad on seal, kuna neil on hea olla, ehkki teha alternatiivteatrit linnas, kus on ka kaks suurt draama- ja muusikaliteatrit (Tampere Teater ja Tampere Töölisteater) ja riigis, kus inimesed lähevad kolm korda parema meelega õhtul õlut jooma kui teatrisse, on juba paras hullumeelsus iseenesest.
Kui palju erines Telakkas proovi tegemine sinu igapäevasest proovirutiinist Rakveres?
Ta erines kardinaalselt, kuna Rakveres on pea kõik lavastused, kus ma kaasa olen teinud , olnud tekstiraamatu-kesksed. Seal me hakkasime nullist minema ja kõik tekkis proovide käigus. Ma ei ütle, et üks on teisest parem, nii nagu rosolje pole parem kartulisalatist, aga see oli väga mitmes mõttes rikastav ja õnnistav protsess. Me hakkasime kohe algusest peale teineteist väga toetama ja usaldama ja sestap kulges ka kogu minu sealviibitud aeg ja nüüd ka etenduste andmise aeg väga suure armastuse ja hoidmise õhustikus ja eeskätt seetõttu (lisaks sellele, et seda etendust on lihtsalt väga äge mängida) olen ma väga rõõmus ja tänulik.

Kui sulle Soomes midagi ei meeldi, siis mis see on?
See tuleks nüüd pikk jutt aga... Ma ei saa isegi öelda, et see “mulle ei meeldi”. Lihtsalt mingi väga õõvastav ilmutus tabas mind, kui ma õhtust õhtusse proovist tulles nägin, kuidas kogu linn istub esmaspäevast pühapäevani kõrtsus, lakub ja lärmab ja kirub valitsust, et miks kõik nii halvasti on ja miks ma endale teist autot osta ei saa. Ma saan aru, et meil on asjad võib-olla natuke kehvemini, et mõned inimesed on tõesti reaalselt näljas, aga sama tendents on järjest suurenev ka meil – see on tendents, et ükskõik kui palju mul on, kellelgi on ikka rohkem ja ma tahan ka nii palju. Esimest korda elus sain aru, et mingis mõttes on sõjad kasulikud asjad... Aga see on pikk jutt.
Käisid prooviperioodi lõpu ja esietenduse vahel Hiinas kung-fu'd õppimas. Kas vahel pärast etendust on tekkinud ka tunne, et lööks Telakka tellisseinast mõne kivi välja...? Lihtsalt niisama. Võimete testimiseks...
Ei ole üldse. Me teeme etenduse lõpus alati ühe Karjala maani kummarduse, siis jookseme Jussiga lava taha riideid vahetama ja tõdeme iga kord, et täna oli: “Yllättävän hyvä!” Ma pean tõdema, et peaaegu kõigis neis kahekümne seitsmes lavastuses, milles ma oma elus olen kaasa löönud, on olnud hetki, mil ma tahaks seinast tellise välja lüüa, aga seal vennasrahva seas, lavastaja Ari Nummineni ja Jussi Sorjaneni pehme taktikepi all, ei tekkinud mul seda tunnet kordagi. Lõpuks jäi ainult armastus.

Küsib Mait, vastab Erni

Oled otsustanud näitlejatööst (vähemasti mõnes ajaks) loobuda. Kas asjaolu, et sinu viimaseks rolliks sai mängida võõral maal nende kohalikku rahvuskangelast, rääkides inglise keeles ja kandes svastikamärki otsa ees, osutus ka kuidagi tähenduslikuks su jaoks?
Olen otsustanud loobuda jah. Need rollid, mis valmis, surevad varem või hiljem kas loomulikku või vägivaldsesse surma ja siis on kõik. Kas alatiseks, ei oska veel öelda ja ausalt öeldes ei viitsi sellele praegu isegi mõelda mitte. Õnneks ei mängi ma “Kullervos” nimitegelast, seega mitte rahvuskangelast. Minu mängitava tegelase nimi on Mees (Mies) ja pigem on ta arhetüüpne koondkuju kõigest halvast, mis maailmas, mitte ainult Soomes, eksisteerib. Ja sellist rolli oli küll erakordselt vabastav teha. Olend, kes on ilma igasuguse põhjenduseta kuri, evil as such, ja kelle kurjusel pole lätet... Ma olen väga tänulik, et just nimelt see prooviperiood jäi mul näitlejana viimaseks.
Mis inimene on lavastaja Lauri Maijala? Mulle millegipärast meenutas ta oma kujult, impulsiivsuselt ja andelaadilt Uku Uusbergi, kas sul tekkisid mingid paralleelid mõne Eesti lavastajaga?
Ma ei ole Uku lavastustes mänginud, ma ei tea, milline ta proovides on. Aga ei, mul ei tekkinud paralleele. On üks ja ainus Lauri Maijala. Sellepärast ta nii eriline ongi. “Geenius” oleks ehk palju öelda, aga ta on kindlasti soome teatri noor superstaar. Aga jah, minu ainus pettumushetk prooviperioodi jooksul tekkis, kui Lauri otsustas huvitava ja töötava, ehkki eklektilise, lavastuse eskiisi enda tuttuue näidendi vastu välja vahetada. Kusjuures ta hakkas näidendit alles sel hetkel kirjutama. Praegu ma saan aru, miks ta seda tegi – ta tahtis veel paremat lavastust. Ja ma arvan, et selle ta ka sai. Me kõik saime.
Kes moodustasid teie trupi? Kas proovide ajal rääkides, analüüsides ja oma maailmavaateid avades, avanes sinu jaoks ka midagi, mis eestlase puhul poleks avanenud. Näiteks ma kuulsin, et lavastuse “köök” truppi kuulunud Hannu Salminen on väga aateline kommunist...
Kommuniste meie trupis vist polnud... Meil on näiteks Tanjalotta Räikkä, kes 1989. aastal esindas Eurovisioonil Soomet põhjanaabrite ebajumala Gösta Sundqvisti (Leevi and the Leavings) kirjutatud lauluga. Ennekõike on Tanja aga muidugi suurepärane näitleja, kes kõik lavastaja märkused kiiresti ja täpselt täidab. Üldse hämmastas mind, kuivõrd koostöövalmid on Soome näitlejad. Ja see ei ole mingi allaheitlikkus, vaid võrdväärne ja panustav partnerlus.
Milline on Soome publik? Kas soomlastele läheb korda see, et neile siin, 21. sajandil räägitakse oma ja võõra konfliktist. Kas soomlane tahab, et teda torgitakse teravate küsimustega, või istub ta parema meelega kodus või kõrtsis?
Ma arvan, et nii nagu Eestis on Soomeski väga erinevat publikut. On neid, kellele piisab tühjadest suvekomöödiatest, ja neid, kes vaatavad ära näiteks kõik Baltoscandali etendused ja kellele meeldib. Oma ja võõras on Soomes isegi rohkem teema, kui nad seda ise endale tunnistada julgevad. Selles suhtes räägib vist iga lavastus kolme teatri ühisprojektis äärmiselt aktuaalsetel teemadel ja see teeb mulle suurt heameelt. Ma usun, et neid, kes ennast torkida lubavad, ehk siis analüütilise mõtlemisega teatrikülastajaid, on mõlemal pool lahte.
Kui “Kullervo” nüüd Eestisse jõuab, siis mida on tal rääkida 21. sajandi eestlasele, kes “Kalevalat” lugenud pole?
Ma ei taha publikut eksitada valeinfoga, et see lugu on universaalne ja toimib laitmatult ka väljaspool soome keele- ja kultuuriruumi. Ilmselt päris nii siiski ei ole. Küll aga võiks seda lavastust vaatama tulla eestlane, kellele läheb korda tänapäevane teater, kellele meeldib sünge soome kino ja kes mäletab veel televisiooni vahendatud fantastilist soome huumorit. “Kalevala”, või veel parem Aleksis Kivi “Kullervo” tundmine aitab alltekstide lugemisel. Kivi “Kullervo” on soome inimloomuse kvintessents. Maijala “Kullervo” on selle loomulik edasiarendus.
Kas soomlastel ja eestlastel on mingit vahet üleüldse?
Ma arvan, et parimate poegade kontekstis ei ole. Aga selles kontekstist pole vahet isegi aseritel ja armeenlastel. Tondid on kõikjal tondid.
On sul mõni anekdoot lõpetuseks?
Algselt pidin ma “Kullervos” esitama kokku kolm anekdooti. Kuivõrd ma olen suhteliselt keskpärane anekdoodivestja, jäi alles ainult üks. Ma võin selle ju siinkohal teaserina ette kanda. Kujutage nüüd ette, et mustas ülikonnas mees, kelle laubale on joonistatud haakrist, võtab mikrofoni ja küsib inglise keeles: “Whay is it okay to hit feminists?” ja vastab seepeale ise: “Because equal RIGHTS deserve also equal LEFTS.” Tulge teatrisse!
 
 

 



Tiina Mälberg ja Erni Kask jagavad kogemusi

Teatrikuul tervitavad liikumissarjas „Terve Rakvere liigub“ osalejaid Rakvere Teatri näitlejad Tiina Mälberg ja Erni Kask. 19. ja 26. märtsil esinevad nad sarja osalejatele sarja lähtepunktis Rakvere spordihoones 10-15 minutilise etteastega, milles räägivad oma liikumisharrastustest - süsteemidest ja trenni seostest näitlejatööga.

Tiina ja Erni räägivad füüsilise vormi rollist teatritöös ja jagavad liikujatega isklikke treeningukogemusi. Tiina Mälbergil on praegu mängukavas 5 eriilmelist rolli "Muumitrolli" ujedast Snifist karmi naisülemuseni lavastuses "Armastus tööpostil". Erni Kase kanda on teatri tänases repertuaaris kanda koguni 7 tegelast - aatelisest talupremehest lavastuses "Tuulte pöörises" joodikust näitlejani "Kaasvaratus". Kas ja kuidas on näitlejate liikumisharjumused seotud nende tööga laval, sellest kuulete 19. ja 26. märtsil ja saate vaadata Rakvere Teatris.


 

Tere õhtust, Leon

    autor  Jean Cosmos
    tõlkija Häidi Kolle
    kunstnik Aleksander Jakovlev
    osades Margus Prangel (külalisena), ja Eduard Salmistu (külalisena)

Alanud aasta alguses, 14. jaanuaril Rakvere Teatri suures saalis  esietendunud mustas krimikomöödias „Tere õhtust, Leon!", mängivad Eduard Salmistu ja Margus Prangel, autor on prantslane Jean Cosmos, kunstnikuks Aleksander Jakovlev ja lavaloo on välja toonud produtsendina Viktor Kaarneem MTÜst Neljas Sein.

„See on lugu 50 ja pluss vanuste meeste muredest ja katsumustest," iseloomustab näidendit selles kindlustusinspektor Armand´i mängiv Eduard Salmistu. „Krimikomöödia on see küll, aga nutt ja naer on kõrvuti nagu elus ikka, lisaks on tükile peale keeratud kerge vint musta huumorit."

Jean Cosmos on näidendi žanrilt määratlenud draamaks, kuid nagu elus ikka, on koomika ja dramaatilisus omavahel tihedalt läbipõimunud. Näidendit võib pidada ka kriminaaldraamaks või pigem kriminaalkomöödiaks. Näidend räägib kahest Prantsuse külamehest, kes omal ajal käisid koos koolis ning nüüd, elades naaberkülades, väga tihti kokku ei puutu. Ühel õhtul tulebki nimitegelasele külla lapsepõlvesõber ja klassivend, kelle külaskäigu peamine põhjus on tingitud ametist - nimelt on ta kindlustusinspektor. Léon on oma  talumaja läheduses toimunud avarii pealtnägijana andnud sandarmitele tunnistusi, kuid selgub, et ta on  pisut vassinud. Lisaks sellele on majaperemehe äsja hüljanud ka noor ja nägus elukaaslane. Klassivend soovib vana sõpra aidata, kuid külastuse põhjuseks on ka uudishimu, milles ei puudu hea annus kahjurõõmu. Õhtu edenedes selgub aga üha uusi fakte ja jahmatavaid üksikasju nii avarii, kui ka elukaaslase kohta – kõik see paneb selles eas mehed olukordadesse, mis ei paku valikutelt alati kõige lihtsamaid lahendusi. Ootamatute käikude ja tragikoomiliste situatsioonidega näidend, kus süžee arenedes kooruvad välja tegelaste tõeline olemus ja inimloomus.

„Sõber pole muud, kui tuttav vaenlane.“, on öelnud USA muusik Kurt (Donald) Cobain. See tsitaat iseloomustab näidendi tegelaste omavahelisi suhteid üsna täpselt.

Publiku soovil jõuab etendus taaskord Rakvere Teatri suure saali lavale 19.02.2012

Piletiinfo: https://www.piletimaailm.com/performances/29733-tere-ohtust-leon

 


------

ERNI KASK – VIIMANE ARVAMUS.*

RIIGITEATER – SOTSIAALNE EKSPERIMENT

Mul on üks VAEV.
Oleks vaja kirjutada artikkel. Keegi ei nõua mult seda. Ma ise tahan. Või ütleme pigem, et ma PEAN. Muidu ütleks Sova suitsunurgas (ehkki ma selles konkreetses ruumis enam väga sageli ei käi), et ma ainult vingun, aga tegusid ei ole. Tegelikult ütles ta seda mulle juba ammu aega tagasi, aga see lause on meelde jäänud… Ja see vaev on nüüd KOGUNUD. Sest Soval on õigus: vingungi. Ja võiksin selle asemel hoopis TEHA.
Ja kellelgi teisel oli ka õigus (ma ei mäleta enam täpselt, kellel, äkki Karulinil), et näitlejad võiksid palju rohkem arvamust avaldada, sõna võtta. Silmas pidades teatri populaarsust ühiskonnas. Ja näitlejate tuntust ühiskonnas. Äkki neid kuulataks?
Samas: kui Ojasoo, meie viimaste aegade vaieldamatult tuntuim lavastaja väljapool Eesti, võtab kätte ja kirjutab Postimehesse artikli, et nii ta enam edasi minna ei saa, jääb see vaid õrnaks pinnavirvenduseks…
“Me kõik ju teame ja saame aru, et raske on – mida siin veel üle korrata! Tuleb paremini müüa!”
(Arvamus inimeselt, kes saab keskmist palka, käib korra aastas teatris, armastab eesti näitlejaid seriaalides ja elab nende tegemistele kaasa elu24-s. Tubli eesti inimene. Süda kuulub kunstile, aju Reformierakonnale.)
 Meie teatris kirjutab käesolevaga analoogseid artikleid ainult Suuman. Minu lugupidamine talle selle eest. Vahel ma isegi soovin, et tema verbaalse teksti maht oleks korrelatsioonis avalikusele suunatud arvamusavaldustega. Sest ajad, mil näitleja POLIITILINE MANIFESTATSIOON kandus vaatajani LAVALT, on minu arvates jäädavalt möödas. Millest siin üldse rääkida, kui publik valdavas osas (ma võin liiga teha, aga MINU arvates on see nii) ei saa isegi Ojasoo teatri etendustel aru, et laval naerdakse NENDE üle. Ja Ojasoo teater on tegelikult meie parim näide POLIIITILISEST TEATRIST. Paremat praegu pole. Hea, et üldse on.
Ühesõnaga: poliitilise manifestatsiooni aeg laval on ammu läbi. AINULT lavast jääb igal juhul väheks. Alltekstid, allegooriad, ridade vahelt ja läbi-lillede ütlemine. Ühes otsas “Vaikuse vallamaja”, teises Sulev Nõmmiku “munakivi-aukudega tee”… Mul on hea meel, et ma seda aega pisut kogenud olen. Ja olgu öeldud, et Priit Aimla ja Jüri Aarma päevakajalistest kupleedest paremat POLIITILIST etenduskunsti pole mina Eestis näinud. Kahjuks. Aga see oli 80ndate lõpp, 90ndate algus.

Niisiis: tuleb ISE sõna võtta. Kodanikuna. Näitlejana. 21. sajandi teise dekaadi Eestis. Riigiteatris töötava näitlejana. Ja ometi on see raske. Mul sisuliselt puudub vastav varsem kogemus. Mulle tundub, et see nõuab vastavat ärritustaset. Minul kipub ärritus ära lahtuma nagu odav pilsner: midagi toredat tuleb vahele ja leiad end taas mingisuguses kummalises letargias – ah, las olla pääle… Suitsunurgas on aur välja lastud, mängime “Pipit” edasi.

Läinud sügisesel DRAAMA-l toimus etenduskunstnike ja teatrist kirjutatajate arutelu, kus räägiti meie teatri tulevikust. Võtsin sellest osa ja pean tunnistama, et millegipärast kippus jutt ikkagi oleviku peale minema. Ma ütlesin sellel arutelul välja mõtte, et riigiteatris töötava näitlejana osalen justkui teatavat laadi SOTSIAALSES EKSPERIMENDIS. Tundub justkui sooviksid valitsejad meie riigiteatreid proovile panna: et KUI KAUGELE nad suudavad niimoodi edasi minna; kui kõrge riigiteatrite valulävi ikkagi on. Umbes nagu kunagi oli TVs reality nimega “Jürgensonid” – mingi seltskond kunstiinimesi saadeti kuhugile külla (nende hulgas oli muide ka teatriga seotud isikuid…), pisteti igale umbes 25 krooni pihku ja paluti nädala jagu hakkama saada…
Minu meelest käitub Eesti riik OMA teatritega juba mõnda aega analoogselt – piletite käibemaksu tõus, toetuste kärpimine, päevarahade maksustamine… Uue riigieelarve vastuvõtmise valguses saab seda jätkuvalt väita.
Tegelikult pole vahet KUI palju SEEKORD Rakvere Teatrile või kui vähe seekord Vanemuisele. See on HALB reality. Meie “Jürgensonide nädal” lihtsalt muudkui venib ja venib…
Kogu oma vähenõudlikkuse ja ersatsi-kultuse juures: minu lugupidamine eesti publikule selle eest, et nad on nõus nii mõrvarlikult kõrgete hindadega kontserdi- ja teatripileteid ostma. Ma ei tea, võib-olla nad mõtlevad: “Selles piletis sisalduv käibemaks läheb ju riigikassasse tagasi…” Raske uskuda, aga külastatavuse statistika räägib enda eest. Teatris KÄIAKSE. Olgu see siis pealegi laste äranutetud silmade ja rootsi diskobändi igihaljate vikerviiside mõju (“Rasket draamat saab teha tänu muusikalidele ja lasteetendustele.”)

(Nii, olengi suutnud end vajalikul määral üles kütta…)

Mõni aeg tagasi kuulasin Klassikaraadio saadet “Narride laev”, kus Andres Noormets ja Peeter Raudsepp arutlesid teatrihariduse üle. Mu kõrvu jäi mõte – näitlejaks pürgijad peavadki arvestama, et materiaalsed väärtused tuleb teatris töötades tahaplaanile jätta… Esiteks: ma arvan, et sellega ARVESTATAKSE. Teiseks: okei. Mina näiteks ei unistagi oma 10aastase astaazhi juures Eesti KESKMISEST palgast. Õigemini, ma olen naiivne ja unistan (seda ikka võib), aga ma tean, et riigiteatris NÄITLEJANA töötades ei jõua ma selleni kunagi. Seni kuni riik ei suuda isegi oma õpetajaid inimväärselt tasustada, pole sääraseks kasvuks lootustki.

Ma arvestasin kokku: isegi kui mul õnnestub KÕVASTI kõrvalt teenida (et paljud näitlejad teatrivälist tööd teevad, on ju üldteada – õhtujuhtimised, seriaalid, reklaamid. Aga kõik see ei tule minu juurde nii korraga, vähemalt Rakveres mitte.), ei venita mu sissetulek kuus Eesti KESKMIST välja. Ma muidugi ka ei lavasta ega juhi teatrit. Hoidku jumal viimase eest! Tegelikult on riigiteatrite juhtidest kohati isegi kahju. Näha, kuidas Saaremäe käib loomenõukogu ees ja räägib, et keegi ei taha tulla komöödiat tegema; et unistus on teha uus “Cyrano”-laadne tükk, aga trupp peab paraleele taguma – see ei ole tore vaatepilt. Joonas Tartust, direktorist, ma üldse ei räägigi. Neid pealesunnitud raamatupidamisikke kandjaid on veelgi. On igas teatris.

Mis toob mind tagasi sotsiaalprojekti-teema juurde: “kas tead, kuhu kõik jõuluvanad ruttavad?”, “kingi teater”. Nii kõlavad KÄESOLEVATE jõulude piletiralli sloganid. Samal ajal möllavad riigiteatrite lavadel 2 Karlssonit (veel mõned kuud tagasi ka 2 Pipit), kavas on 2 “Pähklipurejat”. Laste eest aitavad vanematel valiku ära teha: Mary Poppins ja Tuhkatriinu, Limpa ja Lotte. Isegi sellised nõukogudeaegsed pensionärid nagu Kessu ja Tripp on välja toodud! Hea lihtne. Vanematel, lasteaiakasvatajtel ja klassijuhatajatel pole vaja mõelda, lastest rääkimata. Nende eest on mõtlemise ära teinud teatrite müügiosakonnad, kes juhinduvad juhtkonna soovist, kes omakorda on tänu riigi kultuuripoliitikale kõige lihtlabasemas patiseisus.
Muide, üks asi, millest ma aru ei saa: KUIDAS on võimalikud välja müüdud etendused lavastuste puhul, mis EI OLE VEEL ESIETENDUNUD. Kummaline. Okei, väljamüüdud esietendus – olen võimeline aru saama. Kindlasti on huvitav näha, kuidas üks või teine materjal või teema selle või teise koosluse käes välja nägema hakkab. Ostan esikale pileti ja vaatan ära. Aga et nt. LIHTSALT Elmo Nüganeni nimi lavastaja koha peal tähendaks IGAL JUHUL kvaliteeti… Mina oleksin küll ettevaatlik…

Loomulikult on täismaja teatri jaoks meeldiv. (Olen ise külastanud ja ka mänginud etendust, kus laval oli rohkem inimesi kui saalis. Ja need polnud mingid avangardistlikud teatriprojektid… Publikut OODATI, aga mingil põhjusel lihtsalt ei tulnud. ) Aga mul on tunne, et uhkeldamine sellega, kuidas etendused on juba ENNE hooaja algust välja müüdud, on turumajandusliku pressingu tulemus, millel on KUNSTI tegemisega vähe pistmist…
Survestaja on teada. Ja nii (mul on seda väga kahju öelda) satuvadki kõik need Pipid ja Mõmmid minu koduteatri ja teiste riigiteatrite repertuaari. On selles endale jõhkra ülbusega välja võidelnud asendamatu koha. Riigi patronaazhi all. Rääkimata komöödiatest. Või muusikalistest kontsertlavastusest.
Ärme lasku praegu sellesse spetsiifikasse, kui KERGEKOELINE on, või kas üldse on, üks või teine zhanr. Sellisest “paradiisist” nagu Saksamaal, kus vanad teatrimajad on intendantide käe all saanud uue ja ootamatu, loojaid ja publikut rahuldava kunstilise sisu (Lugege või NO-s lavastanud Sebastian Nüblingu intervjuud), me praegu ei unistagi. Kõike võib teha, aga lavastuse sündi ei tohiks kannustada amokk, et need PEAVAD kasu tooma. Kasu sellepärast, et minu kui riigiteatri tööatja palgast moodustab ühe suurema protsendi teatrite omaosalus. Aga lisaks mulle peavad palka (ma ei taha isegi mõelda, millist!) saama veel ka inspitsent, valgustaja ja riietur. Teiste seas.

Võib küsida: “Miks te taandate kõik raha peale?”
Palun vabandust, aga KOGU süsteem selles neoliberaalses majanduses ON rahale üles ehitatud. Riigiteatrid ajavad raha taga! See ongi meie sotsiaalne projekt, see ongi meie igal uuel hooajal taas jooksmahakkav live-show “Rahaauk”.
Ma olen teadlikult edasi lükanud kõige olulisemat vastuväidet oma käesolevale “halale”. Seda öeldi mulle ka tegelikult tollel DRAAMA festivali arutelul:
“Aga keegi EI KÄSI sul selles süsteemis sees olla.”
Õige. Ei käsigi.
Tookord ma vastasin sellele väitele umbes niimoodi, et olen teatrisse jäänud TROTSIST, solidaarsusest oma kolleegide vastu ja soovist näha ära hetk, kunas see kannatus katkeb. Jama. Nagu me teame teatris “asendamatuid ei ole” ja “järjekord on Narva sillani”. Põhimõtteliselt olen ma sellega nõus.
Mina EI OLE TEEMA. Mind ärritab KODANIKUNA hoolimatus teatripoliitika suhtes.
Ma olen vestelnud ka teatriinimestega väljaspool Eestit. On riike (nt. USA), kus kunstnikuks, eriti veel etenduskunstnikuks olemine on täielik luksus. Paljud teevad seda tööd oma vabast ajast, lihtsalt entusiasmist ja armastusest teatrikunsti vastu (mis muudab nad “ASJAARMASTAJATEKS”. Suur tänu Taago Tubinale, kes mind kunagi selle väljendi mõistest aru saama ja sellest väljendist lugu pidama pani.).
Hiljuti rääkisin kolleegidega Soomest (Soome kultuurirahastamise praktikale toetudes töötasid Teatriliit, Etendusasutuste Liit ja kultuuriministeerium kunagi välja meie praeguse KÕIKIDE teatrite rahastamissüsteemi) – robustselt väljendudes on nendel samal lugu. Pärast viimast lama “ehivad” riigiteatrite repertuaari enamasti koguperemuusikalid, pisut vähem kodumaine bestselleritel põhinev algupärand. Julgemad riskivad lavale tuua ka klassikat (ehkki see on majanduslikus mõttes enesetapp). Ja nagu ka meil, tehakse selle kõige arvelt pisikestes keldrisaalides ja kolakambrites nn. undergroundi. Soome on Eestiga võrreldes suur ja hajutatud maa, Helsingis on olukord nt. Lappeenrantast erinev, aga Sirbis ilmunud artikli põhjal, tegi soomlaste teatrikülastatavuse protsent 2009. aastal Eestile silmad ette.
Pole vaja vist mainida, et ilmselgelt eristub Soome riigiteatri näitleja palk eesti riigiteatri näitleja palgast. Loomulikult, nii nagu Eestiski on Soomes olemas väiketeatrid, vabatrupid, kus näitlejad teenivad vähem, aga riigiteatri näitleja palk (mingite andmete põhjal isegi kuni 60 % kõrgem), on siiski TEINE tase.
Riike on erinevaid. Situatsioone on erinevaid. Meil EI PEA olema nii nagu mujal. Veel enam – võiksime teiste vigu vältida (Ja seda mitte ainult majanduses!). Me võiksime teha nii nagu meile, meie riigile ja rahvale kasulik on. Kuidas siis? Mulle meeldivad Kristiina Reidolvi välja pakutud ideed selle aasta 14. jaanuari Sirbis meie “turvarihma” kindlustamisest. Lugege, need skeemid ei ole liiga keerulised.
Aga lisaks ei arva mina (erinevalt tõenäoliselt paljudest oma kolleegidest), et meil PEAB ilmtingimata olema sedavõrd palju riigiteatreid. Ma ei ole seisukohal, et riigiteatrite praegune arv on mingi konstant ja püha lehm, mida puutuda ei tohi. Ma olen nõus, et otsustamine, kelles on elujõudu ja potentsiaali, ei saa olla ühe reformimeelse ministeeriumi suva, aga veidi üle miljonilise rahvaarvuga ja sama hulga riigiteatritega jätkata on ikka ka paras ummikseis… Ma arvan, et me ei veaks välja ka siis, kui KÕIKIDE teatrite repertuaar oleks täidetud lastelavastuste, muusikalide ja komöödiatega. Muutus PEAB tulema.
Ütlen ausalt: mul ei ole mitte midagi selle vastu, et näitlejana on mul võimalik kommertsi teha. See peabki olema üks minu valikutest. Nagu muusik võib kirjutada sümfoonia või salvestada pop-albumi…
Kui ma ikkagi oskan hästi laulda, liikuda, näen hea välja ja suudan selle kõrvalt ka rahuldavalt mängida, VÕIB minu koht olla muusikalis. Kui ma olen erakordse andega komöödianäitleja, mind motiveerib see zhanr või selle zhanri mängimisest tekkiv tulu ja mind TAHETAKSE, siis ma teen seda. Vastava tasu eest. Aga MIKS ma pean KOMMERTSI tegema PRAEGUSE palga eest ainüksi selleks, et vedada oma tööandjat suurema piletitulu ja külastatavuseni selles sotsiaalprojektis, mille autasuks on riigi poolt jaotatavad AITAd.

(Kuumenemine on käesolevaks hetkeks saavutanud vajaliku temperatuuri…)

Ja seda kõike RIIGITEATRITES!
ME RÄÄGIME RIIGITEATRITEST. AVALIK-ÕIGUSLIKEST. Selle rõhutamine võib mõne poliitilise jõu jaoks kõlada kõrvapõletikuna, aga me räägime maksumaksja raha eest TEHTAVAST TEATRIKUNSTIST. Kas see ei tundu IMELIK? Ah?
Tõde meie rahvaarvu kohta selgub 2012. aasta loenduse käigus. Ja see tõde võib olla valus: kas meid on pisut üle miljoni või jääme me miljonile alla. Kui palju ja mille tarbeks see kahanev ja VANANEV rahvas makse maksab, muutub üha olulisemaks…
Pärast toda arutelu DRAAMA-l jalutasime Noormetsaga enne “Tuulte pöörist” linnas ja ta ütles välja ühe väga olulise mõtte: (sisuliselt kõlas see nii) haakige eesti teatri küljest lahti PUBLIKU-”vagun” (püüd, nõue, vajadus, kohustus IGA HINNA eest publikut saada) ja me oleme VABAD. Vabad oma hirmudest, hädadest, kompleksidest. Vaesemad, aga vabamad…
Sügisel 2010, kui meie teatris lõppes järjekordne üldkoosolek, kus direktor meid järjekordsest keerulisest finantssituatsioonist teavitas, tuli mul koos Suumaniga pähe üks meeleheitlik, aga tõenäoliselt mõjus IDEE. (Valimised olid tulemas, ühiskond kiratses…) Meie riigi põhiseaduse preambulas on kirja pandud sõnad (mis samuti võivad mõne poliitiku jaoks, ehkki ta seda otseselt välja ei julge öelda, tekitada kõrvapõletikku): “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /…/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise läbi aegade /…/”. Nii on kirjas. Esimese lauses.
IDEE ise: mis oleks, kui arvestades valitsejate soovimatust ja julgusetust kunsti ja kultuuri organisserida, prioriteetide kandumist püsivatelt ajutistele, otsustaksid loomeinimesed teha üleskutse põhiseaduse muutmiseks. KODANIKENA ja kõrgema võimu kandjatena (Suuman armastab sellele sageli rõhuda ja mulle see tegelikult meeldib…) on meil see õigus olemas.
Rasketel aegadel on ikka arutletud ja fantaseeritud, milline võiks maailm välja näha ilma kunsti kui selliseta. Näiteks ilma TEATRITA. Või kui näiteks kujutavat kunsti enam juurde ei tekiks… See kõlab hirmutava ja ennekuulmatuna, aga äkki TÕEPOOLEST EI OLE kunsti vaja? Kas me oleme ilma proovinud? Võib-olla see ei pea olema imperatiiv? Äkki on TÕESTI NII, et kui pole majandust, pole ka kultuuri? Ja ÄKKI ON NII, et kui pole kunsti ja kultuuri, pole tegelikult MITTE MIDAGI LAHTI…?
Muidugi ei võtnud me Suumaniga midagi ette. Ohkasime ja vajusime tagasi oma pisut ebamugavusse, aga reaalsusega võrreldes siiski kordades meeldivamasse letargiasse… Suits ja “Pipi”.

AGA, kui ma väga aus olen, siis ma ütlen, et minu meelest on ideel siiani jumet...

Ma tahaksin, et see arutlus oleks kuidagi poeeetilisem, sisaldaks peale Paavo Nõgese valusa mõttetera veel kellegi teise tsitaati. Poeesiat aga paraku pole, ehkki kui näitleja sõna võtab, jäävad paljud ootama mõnd kirjandusklassikasse kuuluvat allegoorilist monoloogi. Ei. See on kahjuks väga otsekohene jutt.
Üks arvamus siiski. Selle pani kirja minu suveräänne lemmik meie poliitika ja ühiskonna mõtestajate seas – Marju Lauristin:
“Mida väiksem on rahvas, seda rohkem läheb talle maksma oma kultuuri hoidmine ja seda raskem on neid kulutusi põhjendada majandusliku otstarbekusega.”

Öelge, palun, KUIDAS see info valitsevate poliitikute ajudesse injitseerida? Praeguste, tulevaste.

Ja ma EI SAA päriselt nõus olla oma teatri juhtidede väitega, et hoolimata rasketest aegadest, me loomingulisi järeleandmisi ei tee. TEEME KÜLL. Mitte küll professionaalsuse koha pealt – ma ei usu, et lavastajad riigiteatrites halvemini lavastavad või näitlejad rabedamalt mängivad. Me teeme järeleandmisi MÕTTE koha pealt – teravus on kadunud, julgus on kadunud, publikule “mängitakse väga palju alla”. Väidan, et MITTE KUNAGI VAREM pole riigiteatrid oma repertuaaripoliitikas nii publikule orienteeritud olnud. Halvas mõttes.
Alustasin sel nädalal proove järjekordses suure saali “kassa”- komöödias, mille kaks esimest veebruarikuist etendust on tänu Rakvere Teatri soosuskampaaniale juba välja müüdud…

Oh.

Aga kergem hakkas. Ja enesehinnang tõusis, sest ma olen MIDAGIGI teinud. Ja ma kavatsen seda mõtet suitsuruumist kaugemale viia. Jagada.

 

* Pealkirjas viidatud “viimane” tähistab reklaamitrikki. Mõni aeg tagasi puutus kaubanduskeskuses mu silma ajakirja Intelligent Life number, mille kaanel seisis suurelt kiri “TÕNIS MÄGI VIIMANE INTERVJUU”. Ma oleksin peaaegu õnge läinud ja ajakirja ostnud…
Kes selle arvamuse läbi on lugenud, sattus tõenäoliselt samasuguse reklaami-orgi otsa…

Antud kirjutis sisaldab vaid MINU isiklikke seisukohti.
Aitäh Heigo ja Sova.
Detsember 2011, Rakvere.

Esmailmus loomingulise ühenduse nu.unioon kodulehel. 
Erni Kask on lisaks igapäevatööle Rakvere Teatris ka nu.uniooni projektijuht.

--------