„Kiida või kiru” võitja on selgunud

Rakvere Teatri kirjutamiskonkursi „Kiida või kiru” võitja on selgunud!

16–19 aastaste noorte kirjutamiskonkursil pälvis esikoha Ronja Taluniku arvustus „Soola puhudes ei tohiks pipraga peale virutada”, mis on terane ja kujundlik analüüs Taavi Tõnissoni lavastusele „Metamorfoos”.

Kõige rohkem kirjatöid laekuski konkursile just Franz Kafka samanimelisel jutustusel põhineva lavastuse „Metamorfoos” kohta. Kuid arvustamist leidis ka käesoleva aasta veebruaris esietendunud Margo Tederi noortelavastus „Esimene armastus on revolutsioon”. Ühel korral kirjutati tänaseks mängukavast juba lahkunud ema ja poja suhetest pajatavast loost „See kõik on tema”. Konkursitöid laekus nii Tallinna, Tartu kui Virumaa koolidest.

Täna oma 18. sünnipäeva tähistav Ronja pälvis eelmisel nädalal esikoha ka Vanemuise teatri kriitikakonkursil „Arukas arvustaja”. „Oskus märgata detaile ja neid kujundlikult lahti mõtestada iseloomustab mõlemat Ronja võidutööd. Tema kirjutised lähtuvad lavastuses valitud laadist ja võtetest, mitte eelnevalt valmis arusaamast, kuidas lavastus peaks ühele või teisele materjalile lähenema. Teatritel tasub Ronjal silma peal hoida, sest temas on annet ja eeldusi heaks kriitikuks saada,” sõnas Lauri Saaber, Rakvere Teatri kirjandustoimetaja ja kirjutamiskonkursi žürii liige. Žüriisse kuulusid veel dramaturg Urmas Lennuk ja näitleja Margus Grosnõi.

Eripreemiaga pärjati Rakvere Reaalkooli 7.c klassi õpilane Diana Lorette Kumari, kes tabavalt samuti „Metamorfoosi” etendusel nähtut ja kogetut kirjeldas. Urmas Lennuki sõnul oli Diana kirjatöö väga vahetu ja elav. „Oma noore ea kohta väga julge ja elus märkamine. Ausalt ja siiralt vaadatud ja ausalt ja siiralt ka kirjutatud,” iseloomustas Lennuk noore arvustaja kirjatööd.

Võitjaid ootavad auhinnaks piletid teatrisse ja vaheajalaud Teatrikohvikult. 

Allpool on mõlema võidutöö tekstid.

Ronja Taluniku tööd saab lugeda siin:

Soola puhudes ei tohiks pipraga peale virutada

Autor Franz Kafka 
Tõlkija August Sang 
Lavastaja Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater) 
Dramaturg Mihkel Seeder (VAT Teater) 
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater) 
Liikumisjuht Olga Privis 
Videokunstnik Taavi Varm 
Valguskujundaja Märt Sell 
Helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa 
Osades Märten Matsu, Jaune Kimmel, Silja Miks, Madis Mäeorg, Peeter Rästas, Rainer Elhi, Elar Vahter 
Esietendus 15. aprillil 2023 Rakvere Teatri väikeses saalis. 

Rakvere Teatris toodi lavale Franz Kafka samanimelisel jutustusel (1915) põhinev "Metamorfoos". Autoriks on kirjanik, kes kannatas oma elu jooksul kliinilise depressiooni, sotsiaalse rahulolematuse, migreenide, insomnia ja kõhukinnisuse all. Lavastusel on mõnus rütm, sündmustik jookseb vaataja ees voolavalt nii tegelaskujude, lavakujunduse, helikujunduse kui ka dramatiseeringu mõttes. Klassika dramatiseering oli väga oskuslikult tehtud, sest kuigi ma ei olnud kursis originaallooga, ei jäänud pärast etendust ühtegi sisuküsimust õhku.
    Helikujundus illustreeris ja toetas lavastust märkimisväärselt. Alguses loodi muusikaga pealispindselt hubane meeleolu, kuid oli läbinähtav või siis heli puhul läbikuuldav, et siit algab sirgjoones allasõit. “If you believed in me /… / without your love” on kaks fraasi, mis lõid lauluga “It's only a paper moon” veidra atmosfääri. Tundsin end istumas džässiklubis ja käes hoidmas vihmavarju. Peaaegu sõrmenipsust visati mind hoopis tühja ja kõledasse koopasse. See oli tunne, mida võib parasiit kogeda enne peremehesse imbumist. “Parasiidikoloonia rünnak” on fraas, mis haarab emotsiooni kokku. Helikujundus viis publiku täielikult peategelase Gregor Samsa ajusoppidesse. Me olime tema märatsevas peas üksi, samas justkui koos ja teisalt ainult pooleldi temaga. Ning me mõistsime teda, muusika aitas mõista. Gregori liikumise saatjaks oli õõvastav kaja. Kui ta tekitas kontakti mööbliga, tuli kohe mängu ka heli. Kaugenev ja tühi kaja, mis justkui markeeris pere suhtumist poissi. Kui osata ja tahta teisi kuulda, siis on võimalik, kuid sama lihtne on lasta appihüüdel sõrmede vahelt läbi libiseda.
    Trupp moodustas laval ühtse terviku ning kõigi tegelaste karakterid olid väga isikupäraselt välja mängitud. Märten Matsu roll Gregor Samsana oli imetlusväärne. Tal oli keeruline ülesanne kehastada midagi, mida on võimatu füüsiliselt näidata. Kogu aeg oli tunne, et etendaja nagu hõljuks mööda lava ringi, puudutades sõrmeotsaga vaid mööblit. Tegelikkuses näitleja kukkus, koperdas, viskas ja lükkas end maha, seina peale, vastu laua serva. Kuid seda nii elegantselt teha on tõeline väljakutse. Siiski kohati tundus, et ta tämbriline väljendus ei haaku laval oleva isikuga, kes rabeleb, piinleb ja möllab. Hääleliselt jäi peategelane pigem varju, aga seda saab tõlgendada ka selliselt, et ta üritab end vaos hoida nende vahenditega, mida veel kontrollib. Reaalselt küll prussakaks ei muututud, kuid kui kujutlus valla lasta, moonutada nägu ja lisada paar karva, siis kaugele sellest ei jäädud.
    Lavalised liikumised olid geniaalsed. Kasutati motiivi, et näitlejad kehastasid vaheldumisi sama tegelast (õde) ning toimetasid mööda lava ühistel eesmärkidel ringi. Millimeetri pealt oli ära planeeritud, kes kuhu liikuma peab. Nii leidis ka aset söögi ettekandmine. Iga toidutoomine tekitas tunde, et sööki jõuab vähem kohale. Vähem tühje klaase ja vähem õunu ning rohkem süüdimõistmist. Visuaalsel ja sügavamal eesmärgil segati liikumistesse aegluubi võtet. Põhifookus pendeldas tagaplaanilt ette ja vastupidi. Tegevuskäigu rõhud viidi eemale, toodi tagasi, kaotati ära, et need siis uuesti leida ja paika panna. Raske oli minna vastupidist teed ehk mitte jälgida etenduse põhiliini nii, nagu lavastaja oli soovinud.
    Lavakujundus oli vertikaalne – riiulite organiseeritus, voodi servad, toolide seljatoe pilpad. Kiiresti välja öeldes: tegemist oli vanglaga. Kuid kodune kong on õudsem kui päriselt trellide taga olemine. Nii on näidatud, et vabadust natukene nagu oleks, samas kui teda pole absoluutselt. Kas lähedased ikka teavad, mis just sulle hea on? Toa ümberpaigutamine võib tõesti kinesofoobiat vähemaks tõmmata, sest tühjas toas saab vaid oma jala otsa koperdada. Aga pikas perspektiivis pole kasulik võtta toast ära viimased asjad, mis veel õhkõrna kodutunnet hoiavad. Sellele lähedased ei mõelnud.

“Peta ära!”

20. sajandil ei olnud moodne vaimse tervisega tegeleda. Praegu on psühholoogid, psühhiaatrid ja nõustajad. Minevikus olid teistsugused vägivaldsed asjatundjad, kes haavadest välja ei teinud ja nägid füüsilisi võimalusi haiguste ravimiseks. Kutsuti ka soolapuhujaid, et nad hävitaksid valelikud bakterid. Aga mis siis, kui asjatundjad ei tunne… noh, asja! Otseselt ei ole kuskil reeglistikku, mis on iga inimese sisemine kohusetunde eetika, aga võiksime ju üksteise eest rohkem hoolt kanda, üritada mõista hukkamõistmise asemel.

“Eemale, peletis!”

Kuidas mõista teist inimest? Kuidas näha läbi teise hinge? Näha pole võib-olla lõpuni vaja, nägemisvõime tahet see-eest omada küll. Paranemisest on kõigil erinevad arusaamad, mõne jaoks on paranemine see, kui juuakse seitsme nädalapäeva asemel hoopis neljal. Suurepärane ju! Kuid Gregori pere tahtis Gregori paranemist selleks, et ta saaks aidata perel toime tulla, sest nii tal oleks võimalik jõuda nende nimel kaugele. Samas kui ennist ei olnud eesmärk “terve” püsida, vaid lasta Gregoril end surnuks töötada ja peret üleval pidada, siis sellisel juhul niisama terveks enam ei saa. "Meil on ainult üks elu. Kui kaua on võimalik selle elamist edasi lükata? Me rabeleme, püüdes sobituda normidesse, mustritesse. Me teenime elatist, tahame olla kasulikud, püüame vastata ühiskondlikele ja iseendale seatud ootustele," arutleb lavastaja Taavi Tõnisson. "Aga kui õnnelikud me oleme? Kui palju me teeme teoks seda, millest me tegelikult unistame?"

Ronja Talunik,
11. klass Hugo Treffneri Gümnaasium

Diana Lorette Kumari tööd saab lugeda siin:

Metamorfoos

Käisin vaatamas „Metamorfoosi”.
See unenäoline ja kohati sürreaalne tükk on praeguse aja karm reaalsus. Ma tõlgendasin selle enda jaoks ära järgmiselt. Kõik see, mida Gregor läbi elas, toimus tegelikult tema peas ja sellised asjad toimuvadki väga tihti depressiooni või ärevushäireid kogeva inimese peas. Neid on väga raske teistele lahti seletada ja tavaliselt ei saagi pere, töökaaslased ja üldine ühiskond aru. "Me kõik oleme väsinud, meil kõigil on probleemid, see läheb üle". Valgusemäng, vali muusika ja üleüldine atmosfäär laval annab selle suurepäraselt edasi. Mentaalsed probleemid on täpselt sama intensiivsed kui füüsilised. Ärijuht sümboliseerib minu jaoks paljusid 21. sajandi õpetajaid ja tööandjaid. Ükskõikne käitumine ja empaatiavõime puudulikkus. Just sellise konservatiivse mõtteviisiga inimesed, kes ei usu, et depressioon on "päris haigus", peaksidki seda vaatama minema.
Dora laulusõnad: "olla võiks ta hoopis inimene" on samuti paralleel tänapäevale. Tihti jäetakse mentaalsete häiretega inimesed lihtsalt ühiskonnast kõrvale, nagu ka Gregori pere hakkas teda kartma ja ignoreerima. Samal ajal tahavad need inimesed just, et keegi nendega natukenegi räägiks ja aitaks neil nö oma peast välja tulla ja mõtted eemale saada. Nad tahavad, õigemini vajavad, et keegi kõneleks nendega nagu tavalise inimesega, peaasi, et neid ei kardetaks.
Lavastus vastas mu ootustele ja meeldis väga. Mul on ülimalt hea meel, et senini veidi tabuteemast on rohkem rääkima hakatud. Tean, et lavastaja nägemus ei kattu täielikult minu omaga, aga eks see ongi teatri võlu. Kõik mõistavad seda veidi omamoodi.

Diana Lorette Kumari
Rakvere Reaalkool
7.c