LÕPUTU SUVI
ARTUR Johannes Richard Sepping
KÄRT / PEAMINISTER / REPORTER Anneli Rahkema
ANETT / BIRGIT / LISANDRA Loviise Kapper
PAUL / TÕNU Rainer Elhi
SUSI Eduard Tee (külalisena)
Etenduse juht Katrin Kalamets
„Lõputu suvi” ei ole dokumentaalnäidend. Kõik kokkulangevused reaalse elu ja isikutega on juhuslikud, nagu öeldakse.
Ja samas ei ole ka.
Materjali kogudes intervjueerisin 2025. aasta sügisel umbes kahtkümmet inimest, kes keskkonnateemadega igapäevaselt tegelevad: endiseid ja praeguseid aktiviste, looduskaitsjaid, ametnikke, juriste, poliitikuid, ajakirjanikke... Need vestlused on olnud selle näidendi kirjutamisel inspiratsiooniks. Nagu ka (põhiliselt Eesti) kliimaaktivismi käsitlevad intervjuud, portree- ja arvamusartiklid, tele- ja raadiosaated jne. Sellegipoolest pole tegu dokumentaaliga, sest tegelastel ei ole kindlaid prototüüpe, räägitud jutud pole näidendisse jõudnud sõna-sõnalt, rühmitus ASAP on välja mõeldud jne. „Lõputu suvi” on katse vaadata viimastel aastatel Eestis ja maailmas aset leidnud sündmusi fiktsiooni raamistikus.
Lisaks on mõni tekstijupp laenatud:
Richard Brautigani luuletused „Tundmatu unistaja” ja „Saame kokku...” on eesti keelde tõlkinud Lauri Sommer (kogumikust „Hanguga elavhõbedat pildudes”).
Rootsikeelne repliik „Vårt hus brinner...” on kokku pandud Greta Thunbergi kõnede põhjal.
„Yesterday” kliimateemalise versiooni sõnad on teinud Pet Sage Outjeen.
Monoloog „See on minu nimi” on Richard Brautigani romaani „Arbuusisuhkrus” (tõlkinud Enn Soosaar) peatüki „Minu nimi” ülekirjutus. Lisaks on kasutatud motiive Kurt Vonneguti romaanist „Tapamaja, korpus viis” (tõlkinud Valda Raud) ja Hasso Krulli teosest „Tänapäeva askees”.
„sa polnud mässaja / enne kui oli liiga hilja” on tõukunud Saara Liis Jõeranna luuletusest „sa polnud ukrainlane / enne kui oli liiga hilja” (Värske Rõhk nr 89, mai 2024).
Kõige viimane repliik on pärit Derrick Jenseni videoloengust „Endgame”.
Teksti on proovide käigus toimetanud, kohendanud ja täiendanud trupp.
Muusikalises kujunduses on kasutatud ansamblite The Vaccines ja Kino loomingut.
Ja viimaks – kõige olulisem – tänusõnad. Suur aitäh kaasamõtlemise ja nõu eest, Liis Aedmaa, Margus Kasterpalu, Kaisa Kuslapuu, Katrin Otsing, Paavo Piik, Sander Roosimägi! Eriline tänu Kertu Birgit Antonile ja Mihkel Kangurile, kes avasid trupile kliimakriisi ja -aktivismi tagamaid. Aitäh kõigile, kes on jaganud oma kogemusi ning aidanud kaasa selle loo sünnile!
Priit Põldma
MA KUULUTAN OMA KODU
Viktor Tsoi, tlk Aare Pilv
Selles motiivis on mingisugune vale,
kuid kus on need, kes seda kuulda võiks?
Laps, kes on suureks kasvanud kapi taga,
nüüd näed sa Päikest, lõpuks ta on sul käes.
Ma kuulutan oma maja tuumavabaks tsooniks
Ma kuulutan oma õue tuumavabaks tsooniks
Ma kuulutan oma linna tuumavabaks tsooniks
Ma kuulutan oma...
Niivõrd haprad on meie korteriseinad,
kuid on keegi üks, kes ei võitle kõikide eest.
Ma näen üht maja, ma võtan kätte kriidi,
lukku ei ole, kuid mul on olemas võti.
VÄLJAVÕTTED HENRI KÕIVU ARTIKLIST „MUSTA LAEGA EESTI KLIIMAMURE”.
Avaldatud juunis 2021 veebikeskkonnas levila.ee
„Meil pole planeeti B”, „Iga päev on kliimakriis”, „No more excuses”, „Miks sa põletad oma laste tulevikku?” – selliste plagudega üritab seltskond noori igal reedel kõnetada möödakäijaid, ajakirjanikke ja otsustajaid. Enamik neist noortest on teismelised, kelle argipäev koosneb tunnikontrollidest, kohustuslikust kirjandusest, nõudlikest õpsidest, Snapchatist ja Instagramist.
Aga sellesama plakatitega seltskonna argipäeva lahutamatuks osaks on saanud ka kliimaraportite lugemine, intervjuude andmine, pressiteadete koostamine ning viimasel ajal isegi kohtudokumentide ettevalmistamine. Nende noorte elu on tundmatuseni muutunud, sest nad on mures oma tuleviku pärast. Nad ei ole veel täisikka jõudnud, kuid juba on neis süvenenud veendumus, et just neil tuleb silmitsi seista keskkonnaprobleemidega, mille on põhjustanud eelnevate põlvkondade liiga priiskav elustiil. Saage tuttavaks Eesti kliimanoortega.
Õhkkond kliimaprotestil on sundimatu. Kõik protestijad on ennast rätsepistesse seadnud, omavahel räägitakse uurimuse teemadest, koolikatsetest ja sügisesest retsimisnädalast. Juhuslike lausekatkete põhjal võiks arvata, et noored veedavad lihtsalt isekeskis meeldivalt aega. Streikimisele viitavad esialgu ainult noori ümbritsevad plakatid. Keegi ei pea kõnesid ega skandeeri lööklauseid. Streikimisest endast on saanud selle aja jooksul nende noorte jaoks normaalsus.
Reedene Toompea on vaikne. Istungeid reedeti ei toimu, rahvaesindajaid näeb harva. Aga solidaarsusest globaalse liikumisega, mis kannab nime Fridays For Future (FFF) ehk „Reeded tuleviku nimel”, protestitakse ka Eestis just reedeti.
Nad on pinnuks meie kõigi silmas. Need noored oma plakatitega tulevad mõnele meelde, kui ta järjekordset soojamaareisi broneerib, ikka lennukiga. Teisele võivad nad meenuda suviseks grillpeoks valmistumisel. Kolmandale peret planeerides. Neljandale kilekotti olmeprügisse visates. Viimane näide pärineb ühe kliimaprotestija sugulase suust. Käputäis noori, keda ma Toompea-esisel platsil kohtan, on muutunud üheks hääleks meie katkematus sisekõnes. Hääleks, mida seni on olnud lihtne summutada, sest inimtekkelistes kliimamuutustes oli lubatud kahelda. Sest minu käitumine aitas kasvatada majandust, luua juurde töökohti ja jõukust. Sest minu katsed veidigi elu nautida on suures pildis ju tähtsusetud. Sest, sest, sest. Nii sellel kriitilisel häälel vabandustega suu kinni topitigi.
Iga teine eestlane ütleb, et ta on halvasti kursis kliimamuutuste mõjudega Eesti keskkonnale. Ma näen protestidel oma silmaga, kuivõrd sügavale on eestlaste seas juurdunud kliimaskepsis. Üks raskeid poekotte käe otsas kandev naine soovitab noortel oma plagudega Hiina saatkonna ette minna, sest tõeline probleem on just seal. Üks mees, olles silmitsenud plakatit, millel on kujutatud, milline võiks Eesti välja näha pärast veetaseme märkimisväärset tõusu, osutab lõpuks veest välja ulatuvale Tartule: „Meiega ei juhtu ju midagi.” Üks teine mees küsib noortelt kohe hakatuseks provokatiivselt, kes neid palkas. Ennast metsaomanikena esitlev paarike kahtleb, kas noored on oma jalga metsa üldse tõstnud. Üks vanem meesterahvas, kellel on ilmselt ka varasemast kliimanoortega kokkupuuteid, kommenteerib möödudes sapiselt: „Siin on uued noored, teisest lasteaiast.” Sellised stseenid on reedeste streikide argipäev.
Kogenumad kliimanoored skeptikutega vaidlemist probleemiks ei pea. Nad näevad seda võimalusena lihvida oma argumenteerimisoskust publiku peal, keda ümber veenda on pea võimatu. Parim, mis sellistes situatsioonides juhtuda saab, on laskuda mõne näpuviibutajaga mitmekümneks minutiks arutellu, kus saab tutvustada omi vaateid ja lõpuks minna sõbralikult lahku. Tõsi, ka selline väljavaade tekitab nii mõneski noores ärevust. Uuringud ongi näidanud, et oma keskkonnateadlikkuse hindamisel on just noored keskmisest kriitilisemad. Paradoksaalselt võib see tähendada, et tegelikult ollakse keskkonna- ja kliimaprobleemidest hoopis teadlikumad. Sest mida teadlikum sa oled, seda rohkem adud ka oma teadmiste piiratust. Kliima pärast muretsevad noored võivad ebakindlust tunda, kuid nendega vaidlema tulnud keskealistel meestel (jah, enamasti just neil) jääb argumentide tugevusest sõltumata alati õigust ülegi.
10 000. See on arv, mida noored kliimastreikijad korduvalt isekeskis mainivad ja ka mulle intervjuud andes välja hõikavad. Just nii palju inimesi tahaksid nad näha kunagi kliimastreigil. Kliimanoorte seni kõige edukam streik on kohale toonud kümme korda vähem inimesi. Mõneti ehk üllatavalt saavutati senine osalusrekord kõige esimesel nn suurel üle-eestilisel streigil 2019. aasta märtsis.
Nii mõnelgi võis FFF Eesti esimesi suuri proteste nähes tekkida tunne, et tegemist on väga elujõulise massiliikumisega, mille taga seisab rohkearvuline aktivistide võrgustik. Mitte miski ei saaks olla tõest kaugemal. Jagatud on küll omavahel vastutusvaldkondi ja üritatud tegevusi paremini planeerida, kuid heal juhul kümne aktivistiga, kes peavad FFFi tegevused niigi koolitöid, trenne ja huviringe täis pikitud kalendrisse mahutama, on see võrdlemisi keeruline. Kliimanoored on reeglina ka sellises eas, kus toimub palju elumuutusi – kes läheb vahetusaastale välismaale, kes soovib täielikult keskenduda ülikooliõpingutele, kes leiab lihtsalt mõne uue huvi. Nii ongi Eesti kliimanoorte tegevuse põhiraskus käputäie aktivistide õlgadel.
Viieosalist täismahus artiklit loe siit.
KUIDAS OLLA INIMENE?
Inimeseks olemine tähendab tänapäeval natuke teist asja, kui tähendas ennevanasti. Inimene olemine puudutab ka eestlaseks olemist.
Olla inimene tähendab minu meelest tunda, et sa oled vaimne ja vastutav olend ja ühtlasi nii looduse kui maailma osa. Ja tajuda, et kultuur on looduse jätk ja kultuuride ning keelte mitmekesisus on osa looduse elurikkusest. Tuleb hoida inimesi, kes oskavad oma keeles luua sellist pilti maailmast, mida teised keeled ei võimalda, kes on seotud mingi koha mäluga, selle ajaloo ja minevikujuurega, mida teistel ei ole. Euroopa suurim rikkus on kultuuriline elurikkus.
Loodusega kooskõlas olles ei saa inimene olla kannatamatu ja kuri. See puudutab ka suhtumist nii teistesse inimestesse kui oma riiki. Sa tead, et kui istutad täna puu, siis sa ei saa homme puule ütelda: „Miks sa ei ole juba nii suur?” Puu ütleb: „Ma kasvan veel.” Tibu, kes munast koorub, ei hakka kohe munema. Rahvas, kes alles hiljaaegu on vabaks saanud, ei ole veel harjunud olema riigirahvas. Ta ei ole ka veel tajunud, kui väike või suur on tema osa maailma muutumises. Ta ei tea veel, milliseks saab tema vastutus maailma tasakaalus püsimise eest.
Eesti on väga omapärane loodusliku ja kultuurilise olemuse kooslus. Selle koosluse hoidmine on meie ökovastutus iseenese, Euroopa ja maailma ees. See vastutus annab Eestis kasvavatele noortele väärikuse ja erilisuse tunde. Vastutustunne teeb inimese suureks.
- Marju Lauristin
raamatus „Maailm 2050. Mis meid võib oodata ees?”. Pilgrim 2024.
AET ANNISTI ARTIKLIST „ILMALÕPU OOTAMISE LUKSUS”
Vikerkaar 1-2/2025
Külma sõja lõpu eelne maailm oli aeg, mil 1960.–1970. aastate kriitika Lääne ühiskonna suhtes, kehtivate normide, traditsioonide ja konformismi hülgamine asendus materialismi ja rikastumiskeskse individualismi ja tarbijalikkusega. See oli neoliberalismi tippaeg, mida soosis ka Nõukogude süsteemi allakäik ja horisondil terendav kapitalismi võit, ehkki mõneks ajaks tõid uutmine ja perestroika nõukasümboolika ka Läänes moodi. Ent samal ajal hakkasid üha ilmsemaks muutuma märgid moodsa eluviisi mõjust maailmale, happevihmadest ja osooniaugust metsade ja liikide hävimiseni. Ses mõnevõrra skisofreenilises kontekstis sõnastas etnobotaanik ja filmitegija Terence McKenna tõdemuse: „Apokalüpsis pole miski, mis oleks tulemas. Apokalüpsis on suurel osal planeedist juba kohal – ja ainult seetõttu, et elame kesk uskumatuid privileege, muust maailmast sotsiaalselt eraldatud mullis, on meile endiselt kättesaadav apokalüpsise ootamise luksus.“
See luksus on võimaldanud keskkonnaliikumiste esiletõusu ja vähemalt osalt ka edu, näiteks kui teadlikkus osooniaukudest viis lõpuks Montreali protokollini ja muutusteni tootmispraktikates, aga ka erinevate õhukvaliteedinõuete ja piirangute kehtestamiseni, tööstuselt vastutuse nõudmise ja väiksemate kohalike kordaminekuteni. Inimkonna kohal rippus küll ka palju muid Damoklese mõõku, olulisematena neist tuumasõja oht ja tasapisi selgemaks saav tuumareostuse oht. Nende probleemide lahendus sõltus esmajärjekorras riikide ja valitsuste mõistlikest otsustest, millele vähemalt demokraatlikus maailmas eeldati olevat mõju ka murelikel kodanikel. Just sellele rõhub saksa filosoofi Günther Andersi juba 1950. aastatel välja öeldud mõte, et uues ajas on tarvis uusi apokalüptikuid – profülaktilisi apokalüptikuid: „Klassikalistest juudi-kristlikest apokalüptikutest ei erista meid mitte lõpu tuleku hirm (mida nemad ju tegelikult ootasid), vaid meie apokalüptiline kirg, mis pole suunatud mitte millelegi muule kui apokalüpsise ärahoidmisele. Me oleme apokalüptikud, et osutuda ekslikeks.“ Ehkki see mõttekäik lähtub esmajärjekorras tuumasõjaohust, laiendas Anders seda sõnumit inimkonna enesehävitusvõimele ka üldisemalt ja viitas prometeuslikule lõhele inimese hävitusvõime suuruse ning selle emotsionaalsete ja eetiliste tagajärgede hoomamise võime(tuse) vahel.
See on lõhe, mida apokalüptikute väike grupp ületada püüab, tammudes ühtlasi hapral purdel lootuse ja õuduse vahel ning žongleerides meeleheitlikult ilmalõpusõnumiga, et sedasama lõppu ära hoida. Mõnede 1980. aastatel alguse saanud kordaminekute varjus hiilis juba tollal teadmine muudest riskidest halvemini hoomatava ja märksa raskemini juhitava kliimamuutuse kohta. Nii ilmus kliimamuutus koguni poliitikasse, kui Margaret Thatcher võttis seda 1988. aastal murelikult mainida. See oli ka väljapaistev osa asepresident Al Gore’i kampaaniatest ja tegevustest. Külma sõja lõpu joovastuses, kesk USA polariseerunud poliitikat ning fossiilkütusefirmade pühendunud tegevuse tagajärjel kaotas see teema aga pikaks ajaks poliitilise jõu.
Just seetõttu ongi profülaktiliste apokalüptikute roll olnud sedavõrd oluline, ent ka samavõrd piinarikas, et erakordsete riskidega ümbritsetud muutused, mille saavutamine sõltub tohututest kollektiivsetest pingutustest, ei pääsenud aastakümneid – või täpsemalt, ei pääsenud õigeaegselt – avalikkuses mõjule. Neid on nii kerge luksusliku vaiba alla pühkida. Ja seal, kust muutused lähtuvad ja kus tehtud otsused on kõige suurema mõjuga ning kus apokalüpsist on pealtnäha veel võimalik oodata, elatakse veel privilegeeritumas mullis kui 1980. aastatel. Sellest mullist välja vaatamine sõltub vaataja viitsimisest, empaatiavõimest, ohutundest. Ükski neist ei ole garanteeritud, kui segajaid ja pealtnäha tähtsamaid teemasid on nõnda palju. Nii on möödunud aastakümneid, lisandunud on lugematul arvul uusi tõendeid kliimamuutuse ohtude kohta, ületatud on esmane turvalisusepiir 1,5-kraadise temperatuuritõusu näol, kogetud on ilma kiiret veidramaks ja ohtlikumaks muutumist – ja profülaktikumidoos on endiselt liiga väike.
2018. aastal sõnastas seni üsna talitsetud keelekasutusega Rahvusvahelise Kliimamuutuse Paneeli (IPCC) raport kliimamuutuse ohud märgatavalt selgemini ja teravamalt, kui olid teinud eelmised raportid, juhtides tähelepanu 1,5- ja 2-kraadise tõusu erinevusele ja murdepunktidele, mille riskid on suured tundmatud. See raport osutab ka juba toimunud apokalüpsistele, nt põuale Saheli regioonis Aafrikas, üleujutustele ja orkaanidele mitmes maailma piirkonnas ning joogivee ja toiduturvalisuse kadumisele, mille tagajärjeks on ka konfliktide kasv. Ehkki IPCC Süüria konfliktist otseselt ei räägi, on sedagi toodud näiteks, kuidas kliimamuutus suurendab niigi volatiilse piirkonna plahvatusohtlikkust.
Sama aasta kuumalainete, maastikupõlengute, uputuste, paduvihmade ja paljude ebatavaliste ilmasündmuste komplekt vallandas ajastuvaimu, mis mobiliseeris profülaktilisi apokalüptikuid, kes seni olid omaette käsi murdes ahastanud, tegelenud varajase duumskrollimisega või sukeldunud preppimise või survivalismi kahtlasesse maailma. See erakordne aasta tõi juulis avalikkuse ette Jem Bendelli artikli süvakohanemise vajadusest, augustis Rootsi parlamendi ette Greta Thunbergi, oktoobri alguses trükipressist IPCC raporti ja nädalapäevad hiljem Londoni tänavatele liikumisest Rising Up! välja kasvanud Extinction Rebellioni (XR). Nende suurt tähelepanu pälvinud mõjutajate tuules leidis aset kliimaliikumise laienemine ning pääses avalikkuse ette ka seni varju jäänud gruppide tegevus. Lisaks neile, kes olid olukorra pärast juba pikalt muret tundnud, teadlikud ohtudest ja lahendusteede keerukusest ning seega vajadusest probleemiga tegeleda – mitte isegi enam täna, vaid üleeile –, leidsid tee massidemonstratsioonidele ka paljud uued muretsejad, sealhulgas rohkelt lapsi ja noori, kelle tulevikuga täiskasvanud vastutustundetult ümber olid käinud. Põlvkondadeülese õigluse teema lisandus globaalse õigluse omale ja loosung „Süsteemimuutus, mitte kliimamuutus!“ jõudis mõjukatest raamatutest ja kliimagruppide aruteludest ning seisukohavõttudest tänavatele.
MIHKEL KANGURI JUTUAJAMISEST LAVASTUSE TRUPIGA
Koolimäel 7. jaanuaril 2026
MIHKEL KANGUR: Kui me päriselt teeksime seda, mida on vaja teha, siis me võiksime elada õnnelikumat elu. See võiks ehk olla perspektiiv. Põhjus, miks me oleme kohas, kus me praegu oleme, on puhtalt kapitalism, see meeletu tarbimine, American dream väga paljuski, mis pärast Teist maailmasõda käivitus, et sõjajärgne majandus uuesti käima tõmmata.
Uuringud aga näitavad, et inimesed – näiteks Ameerikas – ei ole selle läbi õnnelikuks saanud. Kõiksugu vaimse tervisega seotud ravimite hulk läheb koos masstarbimisega ainult üles. Mille poole me oma elus püüdleme? Kas eudaimooniline või hedooniline elutunnetus – mõlemad alged on meil sees. Meil peavad olema baasvajadused rahuldatud, teatud määral on hedooniline tarbimine täiesti okei, aga elupüüdlusena ei tee see meid kunagi õnnelikuks, vaid tekitab muret juurde. Naabrimees ostab alati minust veel suurema auto – ja järgmise, ja järgmise. See ajab inimesed lõpuks hulluks.
Meid teeb õnnelikuks eudaimooniline püüdlus – eneseteostus, head inimlikud suhted lähedastega, tervis. See ei ole seotud materiaalse tarbimisega. Praegu on meie tahtmised muudetud vajadusteks, me justkui ei saa teistmoodi, me peame ostma-ostma-ostma, sest majanduskasv sõltub sellest. Majanduskasv on muudetud eesmärgiks iseeneses, mitte inimeste rahulolu. Kui jõuaksime teadmiseni, et tagasihoidlikum elu, väiksem tarbimine võiks meid viia päriselt õnnelikuma eluni, siis viiks see meid ka väiksema tarbimiseni.
Ja ei, me ei läheks seeläbi koopasse või kiviaega tagasi, mis on tavaline kriitika. Üldse mitte. Seda on uuritud ja püütud välja arvutada, mida tähendaks, kui kõigile praegu Maal elavatele inimestele pakkuda vastavad elutingimused püsimiseks Maa planetaarsete piiride sees. 95 protsendil Maa elanikest läheks elu pigem paremaks. See tähendab täiesti mõistlikku elupinda, kus igal pereliikmel oma tuba pluss veel 15 ruutmeetrit ühisruumi, toidutarbimine ja garaaž oleksid mõistlikes piirides ja nii edasi. Sotsiaalteenused ei peaks vähenema; meditsiin samuti mitte, kuigi peaks võib-olla vähem tegelema mõningate keerukate haigustega.
Me saaksime Maal väga hästi ära elatud selle rahvahulgaga, kes praegu olemas on, ja õnnelikult, kui me lihtsalt tarbiksime mõistlikult. Minu meelest võiks lootustandev perspektiiv seisneda selles. See ei tähenda, et inimesed peaksid tõeliselt olulistest asjadest loobuma – kui ehk välja arvata reisimine, mille maht saaks kindlasti olema piiratum –, aga väljavaade, et meie järglased ei hakka viibima isekeskis lõputus sõjas ressursside pärast, võiks meie jaoks enesepiiramise üles kaaluda.
PROTESTIAKTSIOONIDE AJALUGU TAASISESEISVAS EESTIS
Refereeritud Katrin Uba artiklist „Protestid Eestis: kes, miks, kuidas?” (Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat nr 16, jaanuar 2023)
Protestide kohta Eestis on kaks erinevat vaatenurka – ühed väidavad, et neid on liialt palju, ning teised, et pärast taasiseseisvumist 1991. aastal on olnud väga vähe tõelisi proteste, välja arvatud ehk mõned suuremad sündmused nagu pronkssõduri rahutused, õpetajate streik või koroonaprotestid.
Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991 oli osaliselt aastatepikkuse märkimisväärse protestilaine tulemus. Näiteks saab 1980ndaid kirjeldada kui aega, mil toimusid erinevad keskkonnaliikumiste demonstratsioonid, massilised „öölaulupeod” ning pikk Balti kett Tallinnast Leedu pealinna Vilniusesse. (Kuigi keskkonnaalased protestid puudutasid eeskätt reostust ja loodusvarade raiskamist, olid need suuresti seotud ka rahvusluse küsimusega.) „Laulvale revolutsioonile” järgnenud 1990ndaid aga iseloomustavad teadlased pigem kui kodanikuühiskonna vaibumise aega. Tänu sellisele stabiilsuse kuvandile olid 2007. aasta aprilli vägivaldsed nn pronkssõduri rahutused midagi ehmatavat, milleks paljud polnud valmis. Taasiseseisvunud Eesti siiani suurim rahumeelne protestiaktsioon toimus 2022. aastal, kui peaaegu 30 000 inimest avaldas meelt Venemaa algatatud sõja vastu Ukrainas.
Näiteid protestiküsimustest ajas:
1992 – Eesti kodakondsuse määratlemine, piirileping Venemaaga ning erinevad majandusprobleemid nagu töötus, kinnisvaraomand ja madalad pensionid.
1997 – haridusreformid, õpetajate streigid.
2000 – Eesti Energia erastamine; meditsiinipersonali streik.
2004 – Euroopa Liiduga liitumise vastasus; Lihula ausamba juhtumiga algab nn monumentide sõda.
2007 – monumentide sõja kulminatsioon 26. aprilli öösel Tallinnas seoses pronkssõduri eemaldamisega. Olulist rolli eskaleerumisel mängisid siiski Venemaalt pärit aktivistid. Üks väheseid kordi, mil Eestis toimunud protestid ka maailma meediasse jõudsid.
2010 – eurotsooniga liitumise vastasus. Tinglikult ka erinevate liberalismi (immigratsioon, naiste õigused, LGBT+ õigused jne) vastaste meeleolude esiletõusu aasta.
2012 – õpetajate ja avaliku sektori töötajate streik; meditsiinipersonali streik; võltsimisvastase kaubanduslepingu (Acta) vastasus; kodanikualgatuslik Harta 12 pöördumine seoses kitsaskohtadega riigi juhtimisel.
2017 – Rail Balticu ja Tartu lähedale tselluloositehase ehitamise vastane poleemika. Mõlemad peegeldavad tärkavat keskkonnateadlikkust. Nn metsasõja ehk metsa ühiskondliku käsitlemise teemalise laialdase debati alguse paigutavad erinevad hinnangud kas juba 1990ndate lõppu või 2016. või 2020. aastasse.
2019–2023 – noorte kliimastreigid maailmas vallandunud Fridays for Future liikumise lainel.
2021–2022 – koroonapiirangute vastased väljaastumised.
2022 – väljaastumised Venemaa sõja vastu Ukrainas. Eelnevalt olid protestid kaasnenud ka Venemaa sõjalise sekkumisega Gruusias 2008. ja Ukrainas 2014. aastal.
Protestid ei piirdu ainult traditsiooniliste meeleavaldustega – lisaks avalikele kogunemistele omavad protestivormide hulgas olulist rolli kirjalikud petitsioonid ja pöördumised, kõikmõeldavaid huve esindavad kampaaniad ja aktsioonid, samuti digitaalsed protestid, kusjuures sotsiaalmeedia ja kaasaegsed kommunikatsiooniplatvormid muudavad protestide organiseerimise tõhusamaks ning võimaldavad kiirendada osalejate mobiliseerimist.
Kuigi varasemad uuringud on näidanud, et Eesti avalikkus on suhteliselt kannatlik, ei pea see täna enam väga paika – protestide mitmekesisus näitab, et on lisandunud uusi teemasid (nt keskkonnaalaste protestide tõus), sellal kui mõned vanad on pildilt kadunud (vene vähemusega seotud aktsioonide järjepidev hääbumine alates 2010ndatest aastatest).
Nõnda asub Eesti protestimaastik praeguseks kusagil ida ja lääne vahel – protesti on hakatud paremini tajuma ühiskondliku dialoogi ja poliitilise kaasatuse vahendina, mis hõlmab nii suuremõõdulist aktivismi kui ka väiksema tasandi kohalikke algatusi.
MIDA MINA SAAN TEHA?
Refereeritud Vanessa Nakate raamatust A Bigger Picture (One Boat, 2021)
1. Leia üles oma kirg ja armastus
Aktivistiks olemine võib osutuda kurnavaks ja teinekord koguni rusuvaks. Seepärast on elutähtis avastada endas kirg ja armastus, mis sind motiveeriks. Nii nagu me armastame oma pereliikmeid, sõpru ja lähedasi ning oleme valmis nende eest võitlema, võime armastada ka loomi, looduskeskkonda, kõrvalelükatud ja ilmajäetud inimesi. Just armastus selle vastu, kelle või mille eest sa võitled, aitab sul vastu seista mahategijate haavavale hoiakule ja mitte alla vanduda.
2. Vii ennast kurssi
Iga aktivistide põlvkond seisab oma eelkäijate õlgadel. Planeedi ja looduse, õigluse ja inimõiguste nimel on võideldud ka enne meid. Vanemad põlvkonnad on meile hindamatu inspiratsiooni ja teadmiste allikas. Meil ei pea olema valmis vastuseid kõigile küsimustele, mille keegi meie ette viskab. Meie ülesanne on ärgitada kodanikke ja poliitikuid kuulama teadlasi. See aga tähendab, et esmatähtis on õppida – aktivism hõlmab enese harimist, sest ainult nii saame rääkida faktipõhiselt.
3. Leia endale inimesed
Maailm on omavahel seotud rohkem kui iial varem. Otsi üles mõttekaaslased. Lisaks üldistele eeskujudele tasub ka enda elus leida keegi, keda imetleda, kes sind innustab, õpetab, aitab sul inimesena kasvada. See ei pruugi olla sinu kaasaktivist, vaid ema-isa, õde-vend, kes iganes. Samuti läheb sul vaja vabatahtlikke seisma plakatitega, viima läbi meeleavaldust, kui sa ise parajasti kohale ei jõua, ja levitama sõnumit. Sa vajad sõpru, kes hoolivad sinu vaimsest ja füüsilisest tervisest, kes kuulavad sind ära, on sinuga ausad ning annavad sulle head nõu.
4. Jaga ja ühenda
Otseselt või kaudselt saab teistele positiivset mõju avaldada sõltumata sellest, kas nad viibivad lähedal või kaugel. Kunagi ei tea, kelleni sa välja jõuad. Seepärast jaga oma unistusi, emotsioone ja õpitut, olgu kuulajaskond suur või väike, ning otsi kõikvõimalikke viise oma sõnumi edastamiseks. Alustada võid vanematest, sugulastest, sõpradest ja töökaaslastest või pöörduda oma mõtete levitamiseks sotsiaalmeedia poole, aga mooduseid leidub lõputult: streigid, protestid, prügikoristustalgud, MTÜ-d, kohaliku tasandi algatused, kirjade kirjutamine, puude istutamine, kogukondlikud kokkamistalgud jne. Pole olemas üht ainuõiget teed aktivismiks, ja peale hakata võib igal ajal.
5. Võta sõna...
Paljudes ühiskondades oodatakse, et mingid grupid – olgu naised, noored või keegi muu – ei omaks tugevaid seisukohti ega avaldaks arvamust avaliku elu küsimustes. Kui nad võtavad sõna – kindlalt, selgelt ja teadlikult –, võib see mõjuda teisele poolele ähvardavana. Ometi ei tohi lasta end sellest takistada. Leia julgus kõnelda – naeruvääristamise kiuste, oma hirmude kiuste, tunde kiuste, et kasu pole millestki nagunii. Vaid arutelu käivitamine loob võimaluse vigade parandamiseks.
6. ...aga kuula ka teisi
Kuulamine käib kõnelemisega käsikäes. Me kõik peame kuulama üksteist; igaühe mõtted väärivad austust ja igaühe kogemus loeb. Keegi pole täiuslik; keegi ei tea kõike; meil kõigil on õppida – ja õppida üksteiselt. Mida mitmekesisemaid hääli sa kuulad, seda sisukamaks muutub su enda jutt.
7. Ole loominguline ja kanna ka enese eest hoolt
Et oma sõnumit edastada, on võimalik ette võtta väga palju erinevat: laulda, tantsida, teha kunsti, kirjutada näitemäng, postitada fotosid, riputada aknale loosung, korraldada seminare jne jne jne, igaüks vastavalt omaenda oskustele, annetele, kujutlusele ja loomulaadile. Niisama oluline on võtta vaba aega puhkuseks ja hobideks, sest sa ei saa võidelda kestliku maailma nimel, kui sa ise ei ole kestlik. Lootusetuse vältimiseks tasub mängust välja jätta ego – teemat ümbritsev ühiskondlik negatiivsus pole sinu isiklik läbikukkumine.
8. Kehasta muutust, mida tahad maailmas näha
Mahatma Gandhi sõnum iseenese muutmisest, et muuta maailma, on täna niisama päevakohane, kui selle väljaütlemise ajal. Individuaalsete pingutuste kõrval on mõistagi vaja süsteemset muutust, mis tõstaks fookusesse kogukonnad, olgu maal või linnas, ja esitaks väljakutse asjade senisele seisule. Aga on tohutu hulk asju, mida sa saad muutuse esilekutsumiseks teha oma igapäevaelus, sellest, milliste firmade kaupu ostad, millist toitu tarbid, milliseid riideid kannad, kuni taaskasutuse ja oma prügi käitlemiseni. Kui kestlik elulaad kujuneb normaalsuseks sulle endale, aitab see suuremale muutusele kaasa, sest vähendab sotsiaalset vastupanu. Teadvusta, võimenda, tegutse.
9. Mõtle globaalselt ja valdkondade üleselt
Kuna kliimamuutus ei arvesta riigipiiridega, tuleb meil olla teistega solidaarne. Globaalne mõtlemine võib tähendada aktivismi pooldamist muudeski valdkondades üle maailma. See võib tähendada ka oma privilegeeritud seisundi või üleilmse ebavõrdsuse tunnistamist. Kliimateema mõjutab kõiki ühiskondlikke probleemküsimusi ning võitlus kliimaõigluse eest on võitlus õigluse kui niisuguse eest.
10. Ära kaota usku
Muutused on juba teoksil. Meist järgmised põlvkonnad kasvavad üles planeedil, mis on radikaalselt teistsugune. Nende reaalsus ja neile jäävad valikud saavad olema sootuks teistsugused kui meil – ja kui me ei tegutse kohe, kahanevad nende valikuvõimalused tõenäoliselt veel. Küsimus pole mitte selles, kas tegutseda, vaid kuidas. Ära heitu; ära karda seista selle eest, mida pead õigeks, isegi kui sa seisad üksi; ära anna alla, paistku olukord kui tahes hull.
Pole tähtis, millal sa peale hakkad või millest – tähtis on, et sa alustad ja teed midagi. Usk peitub sinus endas, sinu õiguses olla ära kuulatud, sinu hääles ja veendumuste tugevuses. Maailma päästmiseks tuleb meil muuta nii seda kui ühtlasi iseennast. Ei ole liiga hilja.
Vanessa Nakate (sündinud 1996) on Uganda päritolu kliimaaktivist, kes 2019. aastal asus oma kodumaal esimesena tegutsema Fridays for Future liikumise raames. Ta on roheliste koolide projekti rajaja, mille eesmärgiks on varustada päikesepaneelidega kõik Uganda koolid, ja Kongo vihmametsade päästmise kampaania eestvedaja. 2020. aastal oli ta ÜRO noordelegaat kestliku arengu sihtide alal ja 2021. aastal valis ajakiri TIME ta maailma tulevikku kujundavate noorte liidrite nimekirja.
KUIDAS EESTI VABARIIGIS LEGAALSELT MEELT AVALDADA
Avalik koosolek on inimeste koos olemine avalikus kohas ühise eesmärgiga kujundada või väljendada oma meelsust. See võib olla demonstratsioon, miiting, pikett, usuüritus, rongkäik või muu meeleavaldus, mis korraldatud vabas õhus väljakul, pargis, teel, tänaval või muus avalikus kohas.
Avalike koosolekute läbiviimise õigus ei ole piiramatu. Teatud juhtudel peab avaliku koosoleku korraldaja teavitama politseid koosoleku toimumisest. Koosolekust tuleb ette teatada hiljemalt neli tööpäeva, kuid mitte varem kui kolm kuud. Iseeneslikult kogunenud koosolekust (spontaankoosolekust) ei ole vaja eelnevalt teatada. Koosoleku toimumise teade tuleb esitada kirjalikult ja see peab sisaldama nõutud detaile.
Koosoleku rahumeelse läbiviimise eest vastutab avaliku koosoleku korraldaja. Seadus paneb koosoleku korraldajale kohustusi, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua politsei sekkumise. Agressiivne ja seadusega vastuolus olev käitumine võib kaasa tuua väärteo- või kriminaalmenetluse. Politsei kasutatav jõud peab aga olema hädavajalik ja proportsionaalne ohuga.
Koosolekute pidamise õigust võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
Täpsemalt sätestab seadus, et keelatud on korraldada või pidada koosolekut, mis:
- on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele;
- õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust;
- õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel;
- mille eesmärgiks on kuritegude toimepanemine või nendele õhutamine.
Kui sul keelatakse seadusliku koosoleku läbiviimine või sind peetakse kinni või karistatakse muul viisil rahumeelse meeleavalduse korraldamise või selles osalemise eest, võib olla rikutud su kogunemisvabadust või väljendusvabadust.
Igasugune kogunemis- või väljendusvabaduse piiramine peab olema seadusega ette nähtud, taotlema legitiimset eesmärki ja olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kui see ei vasta kõigile nendele kolmele nõudele, ei saa sellist piirangut pidada põhjendatuks.
Allikas: inimõigustegiid.ee
Kava koostasid Priit Põldma, Lauri Saaber ja Urmas Lennuk. Kujundas Peeter Rästas. Pildid tegi Joel Väli.