Draamakirjaniku kevad: must auk ja metsavennad

Kirjanikul ja dramaturgil Urmas Lennukil on kevadel tavaliselt kiired loomepäevad. Ehk isegi ööd. Soove, et ta kirjutaks näidendi suvelavastuseks, sajab paremalt ja vasakult. Kuidas tänavu?

Urmas Lennuki töölaualt liiguvad lavastajate kätte näidendid metsavendadest ja Petserimaa igatsusest, et jõuda publikuni Setumaal ja Läänemaal. Teatribussi astub vanaema õunapuu otsas. Robin Hoodil tuleb aga oodata uut suve.

Mäletan, et kui kord sõitsime Vargamäelt Rakvere poole, helistas teekonna jooksul vähemalt kolm inimest, kes soovis teiega kirjutatud või kirjutamisel näidendist kõnelda. Ja keegi vist tahtis, et kirjutaksite näidendi. Kiiresti. Et saaks teha suvelavastuse. Vist soovitasite teist kirjutajat, sest tööd oli niigi kuhjas. Kui tihti helistatakse või kirjutatakse näidendisooviga?

Nii hull see asi nüüd ka tegelikult pole. Aastas keskmiselt 10-15 tõsiselt võetavat pakkumist tuleb. Aga häda on selles, et plaanid teen reeglina ikka aasta peale ette ja üle nelja-viie töö sinna ei mahu.

Mille järgi vaatate, kas võtate kirjutamise ette?

Esimene eelistus on alati muidugi koduteater, aga väga meeldivad ka Viljandi, Kuressaare ja Vargamäe - seal on selline aeg-maas-tunne.
Väldin Tallinna, seal toimub inimestel alati midagi paralleelselt samal ajal, aga kui ma sõidan juba kohale, siis tahaks inimestega sügavamalt suhelda. Koostöö võiks tähendada natuke rohkemat kui CV.
Kõige rohkem tahetakse “suvekaid” ja kummalisel kombel just pärast jõule. Siis võib küll tulla selliseid eksprompt pakkumisi nädalas kolm kuni viis. Aga need on pigem suusoojaks kompamised, 99 protsenti neist ei jõua kunagi väljundini. Üldiselt on produtsendi suhtumisest enamasti aru saada, kui tõsiselt asja võetakse.

Kui soovitakse, et kirjutage midagi, või palutakse näidendit mõne teose ainetel - nagu on lavale jõudnud “Kõike head, vana toriseja”, “Kui seda metsa ees ei oleks” ja rida teisi näidendeid -, siis kumba varianti eelistate?

Meeldivad kõige rohkem tõlgendused ja dramatiseeringud.
Mulle tõesti pööraselt meeldib see mäng - et loen, loen, loen ja hakkan korraga märkama seoseid. Meeldib otsida ja avastada midagi uut tuttavates asjades.
Kõige ägedam, kui oled pikalt mõelnud mingi lahenduse üle ja tööd teinud, aga lahendust ei tule. Siis ärkad keset ööd ning korraga näed seda kõike ühes tükis tervikuna nagu mingit valemit. Sellistel hetkedel võiks rahus surra.

Lavastajad, kes tellivad näidendi, tõenäoliselt teavad teie loomelaadi ja näidendi tellimine tähendabki, et usaldavad kirjanikku. Eili Neuhaus, kellega olete teinud mitu väga ilusat koostööd, ütleb iga kord, et sai palju sügavama ja ägedama näidendi, kui oleks osanud tahta, ning et olete lisanud sinna jooni, mida ta kohe ei osanud algmaterjalis näha. Kui palju teete enne kirjutamist koostööd lavastajaga ja võtate tema soove ja mõtteid arvesse?

Lavastajad on siiani usaldanud. Olen kirjutanud ka lavastajate nägemust, kui nad muidu ei saa, aga eriliste õnnestumisteni see viinud ei ole, kui ma ise ei käivitu.

Kui eelmisel kevadel pani koroona teatritegemisele paugu, millest suve jooksul ei toibutudki, ning paljud plaanitud lavastused lükati edasi, siis kuidas on asjad sel kevadel? Kas kirjutamist on palju, parasjagu või pigem napilt?

Ütleme nii, et kui mind peale raha muu ei huvitaks, oleks ma end jõuludeks kenasti kuuse otsa üles riputanud nagu Petlemma tähe. Õnneks on elus muid asju ka. Olin enda arvates kaval ja võtsin vastu vaid suvelugusid. Ikkagi lükkus kaks asja edasi. Rakvere teatri “Robin Hoodist” oli kõige rohkem kahju. Sisuliselt aasta aega igapäevast kooselu selle projektiga ja Taavi Tõnissoniga kirglikku tööd ... Kogu see kamp, kes seal kaasa lööb, see keskkond Lammasmäel ... Kohe, homme pidi kõik algama ... Ja siis lõikub see ühel päeval läbi. Ma lamasin mitu päeva voodis, tõmbasin rulood ette, ei võtnud telefoni vastu ning põrnitsesin seina. Mitte midagi ei tahtnud enam mitte kunagi teha. Aga suur poiss juba, elu peab edasi minema.

Väga loodan, et on neidki näidendeid, mis siiski suvel valmivad, ja te ei pea autorina uuesti sattuma musta meeleheiteaugu servale. Mis jõuab suvel - usutavasti, sest praegusel ajal ei julge milleski kindel olla - publiku ette?

Kolm teksti loodetavasti jõuavad esietenduseni. Enda jaoks on kõige olulisem ja kõrvetavam koostöö Taarka pärimusteatriga - “Petserimaa igatsus”, mis esietendub 31. juulil Saatse külas. Lavastaja Helena Kesonen on kindlasti üks omapärasema käekirjaga lavastajaid, kes väga teatritraditsioonidesse ei klammerdu. Setomaaga on mul niikuinii oma side nagu selle loo endagagi. Väga puudutav töö. Valus, raske ja ilus korraga. Pealegi tegin kirjutamise käigus läbi korraliku seto keele kursuse. On ikka kuradi kaunis keel!
Raivo Trass ja metsavenna lugu Soontagal Läänemaal. Tööpealkiri on “Ai, velled ...”. Jälle selline tõsisem töö, aga väga äge lahendus tekkis kirjutamise käigus. Ootan täitsa elevusega, kuidas see võte tööle hakkab. See peaks ka juuli lõpus esietenduma.
Ja muidugi lastele Teatribussi kambaga selline mänguline variant “Vanaemast õunapuu otsas”. Selle kamba juures on mind võlunud just mängulisus alati. Sellist lollitavat ja lustivat teksti on väga lõbus kirjutada alati ja teeb tuju heaks. Nende endi mängulaad on ka selline - “pühapäev ja pannkoogid”. Pealegi - nad on ainus trupp, kes on ise küsinud mu viletsaid laule kasutada, ja nad interpreteerivad neid nii, et pärast ei vajugi alati häbi pärast maa alla.
Juunis-juulis saan üle mitme aasta lõpuks enda isiklikke asju kirjutada. Aga see on juba saladus. Olen seda aega väga ammu oodanud, ja kui keegi mind takistada püüab, siis ma lihtsalt söön ta ära või panen keldrisse kinni.

Missugune kirjutaja olete - päevane või öine?

Kirjutan enamasti varahommikul ja öösiti, päeval töötan Rakvere teatris. Mingil hetkel tahaks magada kah natuke.

Mida ja kuidas on koroonaaeg teie elus muutnud? Kirjanikuna, lavastajana, inimesena. Milliste mõtetega vaatate lähemasse ja kaugemasse tulevikku?

Inimesena tunnen kohutavat puudust suhtlemisest, naermisest, kallistamisest, tantsimisest.
Kardan praegu kõige rohkem laste pärast, oleme neile kümneid aastaid valetanud, et internet, arvuti ja nutitelefon on saatanast. Nüüd sundisime neid aasta läbi arvutis istuma. Pärast kõike seda ei tohi me neile uuesti valetama hakata, et arvuti on jälle halb. Nad ei usu meid enam niikuinii. Nagu möödunud kaks maailmasõda, toob ka see kolmas kaasa oma “kadunud sugupõlve”. Kahjuks me ei oska veel praegu aimata, milles see väljendub.

INNA GRÜNFELDT
https://virumaateataja.postimees.ee/7232378/draamakirjaniku-kevad-must-auk-ja-metsavennad