ERKI BERENDS: Teatrijuht Velvo Väli: tahtsime teha parimat teatrit

Ulgusaarlane Velvo Väli on juba veerandsada aastat olnud Rakvere teatri näitleja ning viimased seitse aastat seda ka juhtinud. 

▶ Varem juhtis teatrit saarlane Indrek Saar, nüüd sina. Teater on saarlaste kindlates kätes?

Nii on juhtunud. Tollel hetkel, kui mulle pakkumine tehti, ütlesin ära. Pakkujad ei jätnud jonni. Indrek Saar oli üks nendest, kellega toona nõu pidasin. Ta võttis minu kahtlusi vähemaks, andis positiivset tagasisidet ja pigem soovitas. Nii sain ettepaneku see ametikoht üle võtta. Mõõnahetki on olnud, aga laias laastus ei ole kahetsenud.

▶ Kas kõik on läinud nii, nagu oled tahtnud?

Igal pool tuleb ette arusaamatusi ja tihti on see sissekirjutatud vastuolu, et juhtimise, majanduse ja tuleviku perspektiivis näeb juhtivtöötaja asju ühtepidi ja mittejuhtiv teistpidi – seesuguseid arusaamatused ja erimeelsused käivad asjaga kaasas. Iga erinev arusaam viib alati asju edasi. Mulle on tähtis töötaja arvamus, isegi kui see läheb minu omast lahku ja ma seda ei aktsepteeri. Erinevad arvamused peegeldavad kõiki vaatenurki, ka neid, mida ma ei näe või mille peale esmajoones ei tule. Ilmselgelt ei saa teatrit juhtida ainult kabinetist, ametlike kohtumistega, vaid palju just töövestluste ja ka koridorivestluste, silmast silma kohtumiste kaudu. Ka läbi huumori. 

▶ Oled juba veerandsada aastat Rakvere teatris olnud. Sa tulid ja oled.

Jah, nii on läinud. Tõsi, kui olin lavaka kolmandal kursusel, siis ütlesin oma õpetajale Rita Ilvesele, et ühes olen kindel, Rakverre ma ei lähe. See teater oli nutuses seisus ja oli suur tõenäosus, et maja suletakse. Kooli lõpetades näed silme ees Eesti parimat teatrit. Rakvere ei ole see, kuhu üks noor koolilõpetaja tahaks tulla. Aga ma olen siin juba 25 aastat. Täna vaatan hoopis teisiti. Kui praegu küsida noortelt tulevikuplaanide kohta, siis kõik vastavad, et ei vaata nii kaugele. Arvan, et mul oli toona sama.
Tulime kursuselt suure tuumikuna, nägime eesmärki tõsta teater tuhast ja käima lükata. Tahtsime teha oma oskustest ja vaadetest lähtuvalt parimat teatrit ja kui kaua, see ei olnud teemaks. Nii on läinud. Mulle kui Kuressaarest pärit poisile on selle linna suurus istunud. Tänaseks olen elanud siin kauem kui Saaremaal ning see on minu linn ja minu kodu.

▶ Kas sa üldse tead, mis Saaremaal toimub või kuidas su kodusaarel läheb?

Saaremaal elavad mu vanemad ning mu vend oma perega. Nendega suheldes olen kuulnud külauudiseid ja vennalt suuremaid asju. Igapäevane käekäigu jälgija ma pole. Kui satun saarele, on mul ees kohalike lehtede pakk ja loen läbi mitme kuu lehed. Mitte rida realt, aga just mind huvitavad artiklid. Ning eks ma ju ka tööalaselt olen Kuressaare teatri tegemistega kursis. Vaatan ka uudiseid. Kui eelmisel kevadel oli hull olukord Saaremaal, siis valutas mu süda terve Saaremaa ja sealsete inimeste pärast ning loomulikult oma vanemate ja lähedaste pärast. Hoidsin pöialt ja püüdsin kursis olla ning mul on hea meel, et olukord suudeti kontrolli all hoida. 

▶ Sa oled Kuressaare poiss, millised olid sinu kodutänavad?

Olen see poiss, kelle maja asus kooliaia taga. Koolist koju ja vastupidi oli viie minuti tee. Nii need asjad läksid. Mänguhoov oli tegelikult terve linn. Siiani imestan seda kommunikatsiooni ajal, kus ainus telefon oli lauatelefon. Kõik jutud said räägitud, leidsin teised noored linnas üles. Praegu, ise lapsevanemana, ei kujutagi ette, et ei saa ühendust lapsega. Et lasen ta hommikul uksest välja ja ta tuleb, millal iganes. Kummaline olukord, mis tookord oli. Aga me kõik kasvasime, saime suureks ja asjad said aetud. Juured ulatuvad isa poolt Valjala kanti ja ema poolt teisele poole Saaremaad Mustjalga. Lapsepõlves olin palju maakodus Tõnija külas. Muidu ikka linnapoiss.

▶ Kas isa mängis sul rahvateatris?

Jaa, pikalt ja palju oli ta selles valdkonnas kaasategev. Tegelikult minu esimene lavaroll sündis Kuressaare rahvateatris, kui väikese poisina olin ühes lavastuses. Neil oli vaja lavale last, poissi ja siis läbi mitmete teede jõudis asi selleni, et isa võttis mu ühel päeval kaasa ja nii see alguse sai. Hiljem tuli juba kooliteater, kus tehti pakkumine, ja sealt see vaikselt käima läks. Igasugused etluskonkursid ka. Nii oligi minu jaoks loogiline samm, et proovin lavakasse.

▶ Kas sa tõmbad joone läbi Väikese väina? 

Austusest muhulaste vastu ma aktsepteerin, kui muhulased ütlevad, et nad pole Saaremaalt. Aga eks me loeme nad kuidagi ikka enda hulka või mujal Eestis paneme seljad kokku. Ka Rakvere teatris on Muhumaalt pärit näitleja. Eks me siin peame endid ühe kandi inimesteks, sõltumata sellest, et jupike vett vahel.

▶ Millise mulje Muhumaa on jätnud?

Ilus, mõnus, tore väikesaar. Muhu ja Saaremaa toimetavad käsikäes. Olekski halb, kui see kuidagi teisiti oleks. Ja ükski mu Saaremaalt tagasisõit ei möödu peatuseta seal. Ostan ka Muhu leiba kaasa. See on superhea.

▶ Oled öelnud, et saarlane on visa ja jonnakas. Oskad sa veel mingite tunnustage seda identiteeti illustreerida?

Kus suitsu, seal tuld. Aeglased, halva või hea huumorisoonega, omapärased, küllap selles kõiges on annus tõtt ja inimesed on erinevad. Küllap on see ö-täht ja laulev rääkimine. Ma ise olen see saarlane, kel pole kunagi olnud probleeme õ-tähega. Kui olin aasta lavakas olnud ja läksin saarele praktikale, olin suvel Kadi raadios uudistelugeja. Kui siis sügisel kooli tagasi läksin, siis oli mul küll ö-täht, mida varem polnud. Imesin selle “ö” seal endasse, aga see läks taas kiirelt üle. Ka täna mingites hetkedes mõni nöök ikka tuleb jutu sisse. Olen ka kogenud, et mu jutus on laulev rütm sees. Ise ei pane tähele.

▶ Oled saanud Kuressaares teatrietendusi vaatamas käia?

Viimane käik oli läinud suve lavastus, mis neil suurepäraselt õnnestus. Kuulsin juba, et neil on plaanis ka algaval suvel seda korrata. Mis on tore.  Mul on hea meel, et see teater töötab vaatamata takistustele. Seal on palgalisi näitlejaid ja riik pani ka õla alla.

▶ Milline on sinu nägemus praamidest? Kas saari ja mandrit võiks ühendada sild?

Mõlemal poolel oma head ja vead. Ma ei ole nii tulihingeline praamide kaitsja, aga pole ka sillapooldaja. Ise naudin hetke, kui saarele sõites praami peal olen. Vaatan olukorda, vett ja tunnen lähenevat Saaremaad. Seda poolt tundi ma naudin. Seda enam, et pole enam loteriid, kas ikka mahun laevale, sest kõike on võimalik planeerida. Laevad on suured ning käivad kiiresti. 

Silla poolt oskan mõelda ainult läbi saarlase pilgu. See annaks saarlasele – igaüks muidugi oma vaatenurgast lähtuvalt, kas ta näeb selles võimalust või halba – võimaluse minna näiteks väärt kontserdile, ilma et ta peaks kella vaatama, mis ajal tagasi startida. Sama on ka mandriinimese seisukohalt: kui tahan õhtul minna Kuressaare teatrisse etendust vaatama, siis ei pea kohe praamile tulistama, vaid saan ka mõnes sealses restoranis õhtust süüa ja siis  rahulikult tagasi sõita.

▶ Kui sa Kuivastusse jõuad, kas siis hakkab aeg kuidagi teistmoodi liikuma?

Oskan sellele ainult ühte tähendust öelda. Vaielgu saarlased vastu. Äkki see on ulgusaarlase tunne. Kui mu muud tegevused on mandril, siis saarele sõites jääb see kõik maha. Mul on aega istuda ja juttu rääkida. Nii kaua, kui ma oma meilboksi ei piilu, on mul aega. Ja võib-olla siis lähebki see aeg aeglasemaks. Kui on oma maakodu kuskil looduse rüpes, mitte ainult Saaremaal, on tegelikult sama. Melu ja kohustused jätad maha ja saad tegutseda omas rütmis.

▶ Oled sa mõelnud selle peale, et oma elu ja toimetamine sünnisaarega siduda?

Minult täna selle kohta mingit põhimõttelist otsust kuulda on kõige valem asi. Arvasin kunagi ju ka seda, et ma ealeski Rakverre ei lähe, aga olen Rakveres sisse elanud. Võib-olla ta meenutas mulle Kuressaaret ja olen tänu sealsele elule ka selle koha patrioot. Tunnen küll, et Rakvere on minu linn, aga olen ikkagi saarlane, olen sealt pärit ja see on mulle armas mälestustekant. Kandideerides lavakasse olin kindel, et kui selle lõpetan, lähen Kuressaare teatrisse. Ma nägin seda võimalust reaalsena. Tänases hetkes ütlen, et lähima paari aasta tulevikuplaanis ma seda ei tunneta ega näe. Aga ei välista ühtegi võimalust.

Intervjuu kõlas 20. veebruaril Kadi raadio saates “Ulgusaarlased”.

ERKI BERENDS
https://saartehaal.postimees.ee/7197357/teatrijuht-velvo-vali-tahtsime-teha-parimat-teatrit