EVA SAMOLBERG-PALMI: Abielu - näidustatud vaid tugevatele

Abielu: näidustatud vaid tugevatele

Rakvere teatri väikeses saalis Veiko Õunpuu käe all vormunud lavastus “Tants” (August Strindberg) koorib inimpale alasti ja kordab kulunud tõde, et abielu sobib vaid tugevatele.

Tegelikult on seda lugu siin kuratlikult raske kirjutada, sest pidevalt on tunne, nagu peaks armastuse enda jaoks lahterdama enne/pärast ja muutma ennast selle sees Google'i kaardi pisikeseks mehikeseks, kelle saab kaltsunukuna paigutada armastuse parasjagu õigesse peatükki.

Armastuses võitjaid ei ole, laulis varalahkunud džässigeenius Amy Winehouse. Küllap teadis Amy nende sõnade taga leiduvat sügavamat mõtet väga hästi, mesimagusa armastuse kibedat järelmekki. Kuumad tunded ja abielu käivad enamasti käsikäes, aga kui armastus ära kaob, siis abielu jääb püsima, pannes oma inimlikkuses ja julmuses proovile need, kelle arm on hüljanud.

Abielu juriidilise mõistena ju midagi ülearu erutavat ei ole. Kui kõrvale jätta tõik, et teatud (poliitilistele) inimgruppidele mõjub see sõna punase rätikuna, on tegemist kuiva ja üsna ilutu inimliiduga (järglaste saamiseks).

Abieluga sätestatakse õigused, kohustused ja suhte seaduslik pool, küll aga ei sätestata mitte kuidagi seda, kas ja kui kaua peab inimene teist inimest armastama ja kas abielu eelduseks on üldse armastus.

Rakvere teatris lavale jõudnud August Strindbergi näidend “Tants” (“Surmatants”) näitab abielu pärast armastust.

Õigemini pärast seda noort armastust, mis laseb olla, mis ei tundu nii väga vihkamisena, nii väga vastikusena teise poole suhtes, armastust, mis ei muutu eluohtlikuks.

Kas August Strindberg ise oskas armastada ja abielus olla? Mine sa tea, aga allikate põhjal tegi ta seda suisa kolm korda. Abiellus siis. Lahutuseks andis põhjust kord üks, kord teine probleem, klassikalises mõttes aga armastust hoida Strindberg ei osanud. Küll aga ei maksa kahelda selles, et Strindberg armastas inimest ja oma tegelasi.

Laval olevat meest ja naist on kindlasti palju armastatud ja ühel ilusal päeval on armastanud ka nemad. Peategelased on värvikad, viimse detailini välja mängitud, oma õnnetuses ja haletsusväärsuses mõjuvad suisa uhkena.

Oma aja kohta hipsterlikult mõjub Toomas Suumani kehastatud Edgar, väsinud ja loppis, liialt viskine ja võidunud, kuid enda hiilguse riismetes siiski hurmav. Temast tuntavalt noorem kaasa Alice (Tiina Mälberg) esindab seda osa naistest, kes isegi rasketel hetkedel ei unusta jalga tõmbamast oma kõige kiiskavamaid tikkkontskingi.

Alice'i bling-bling-tikkkontsad kleebivad pilgu enda külge täpselt nii kauaks, kui neid laval näha on. See imeline argipäev, alati ühesugused tegevused, harjumuspärased liigutused ja sõnad. Kas sa kaarte tahad mängida? Pinge laval on tajutav esimesest minutist.

Õunpuu on leidnud materjali, mis viib meid esimese hooga lockdown'i-aegsesse kodusse. Umbes sellist pilti võis ja võib ilmselt näha nendes miljonites kodudes, kus koos ollakse veel lihtsalt harjumusest, ning kui ühtäkki leitakse end lõksus omaenda kodu seinte vahel, võib hakata juhtuma see, mis pidanuks juhtuma kakskümmend aastat tagasi. Leitakse end abielust, mille eest seni on peitu poetud. Kuskil on lapsed, aga kus, täpselt ei tea. Kindlasti mitte oma vanemate kodus, kust nad on põgenenud, et mitte saada määritud nende sapist.

Kui esimese hooga näib, et üksteise kõri kallal oleva abielupaari lugu on ju “nii tavaline” ning küllap viimaks kõik maha rahuneb, segunevad kaardid vana sõbra Kurti (Tarvo Sõmer) saabudes. Valikuid lahenduseks lisandub: kes kelle viimaks maha lööb?

Üha enam oma fantaasiatesse ja mõttemängudesse takerduv abielupaar kinnitab arvamust, et ehk polegi monogaamne kahe persooni abielu inimestele sobilik suhtevorm. Kui lapsed on suureks kasvatatud, milleks siis enam teineteist igal päeval kannatada?

Esimeses vaatuses lohvakasse kampsunisse peitunud Alice'ist saab lavastuse arenedes nahkpükstes diskokuninganna. Õigupoolest toimub Alice'iga transformatsioon terve lavastuse vältel, ning kui naine saab kõigest toimuvast justkui uue elu, siis niigi kehva tervisega kimpus olev Edgar muutub üha mannetumaks, üha nõrgemaks. Vampnaine imeb mehest viimase jõu ja jätab ta nartsuna maha, et siis võtta ette külla saabunud peresõber.

Sel kujul ei teki lavastuse jooksul tegelast, kellele kaasa tunda, aga see pole ilmtingimata halb. Kas alati peabki kaasa tundma? Või võib kaasa tunda kõigile? Oluline on, et tegelastel on mõte.

Kurti elu mõtet tuleb muidugi pisut pingutades otsida. Kitsasse ülikonda pressitud mehest ei saa õigupoolest aru, kas ka tema kannatab või miks ta tegelikult tuli kolmandaks sellesse perverssesse suhtekolmnurka. Ja miks ta ei põgene, sest saalist tahaks karjuda: põgene!

Tants haarab pilgu, mida samas tahaks peita. Eriti nauditavaks muutub kogu mäng muusika taustal. Jõuline, kui mõelda sõnade peale.

Tiina Mälbergi tegelaskujus elab Mata Hari hing, kes vaid ootab, millal veretilk keelele kukuks. Aga viimaks? Viimaks võidab ju armastus.

Abielu on inimestele saadetud kui ülim inimlikkuse proovikivi. Kahjuks ilma käsiraamatuta, kust võiks leida valemi armastuseks, instruktsiooni teise inimese mittetapmiseks ja retsepti nõiarohuks, mis aitaks vältida ahvatluste musta sohu vajumist.

EVA SAMOLBERG-PALMI
https://virumaateataja.postimees.ee/7189600/abielu-naidustatud-vaid-tugevatele