KADI SAARE INTERVJUU Natali Väliga
Gruusias sõjakoledusi kogenud näitleja Natali Väli: vahepeal peabki laskma ventiilil pealt lennata, et nutta või vihastada
Natali läheb inimestele südamesse. Pole ka ime, sest tema ehedus, helgus ja hooliv suhtumine loob igaühes erilise tunde. Inimestel on temaga hea olla. Nagu ta ka ise ütleb: „Olen inimeste usku!“
Kohtume Rakvere teatri näitleja Natali Väliga (36) märtsi alguses, kui Ukrainas toimuv on vapustanud maailma. Natali on viimased paar ööd olnud magamata – mure ja ängistus segab uinumist. On ju Gruusia juurtega naine ka ise sõjakoledusi kogenud, kui 2008. aasta augustis sealseid vanavanemaid külastas. Seepärast puudutab kogu olukord teda veelgi sügavamalt. Näitlejanna ei tee oma haprast olekust saladust: „See kõik teeb mind hästi-hästi kurvaks. Õnneks on elu nii intensiivne, et ei jõua kogu aeg mõelda, kuid valutunne tiksub pidevalt kaasas.“ Väsimusele ja raskele südamele vaatamata on Natalil mõne päeva pärast esietendus: Rakvere teatris tuuakse lavale Henrik Ibseni „Rosmersholm“, kus tal on kandev osa. „See roll nõuab hästi palju, mis on nii äge. Prooviprotsess oli justkui juurdlus, kus arutad ja mõtled, kas miski peab paika. See meeldib mulle väga.“
Vastupanust lubamisse
Natali leiab, et temas on pollyannalikku suhtumist otsida igas olukorras üles plusspooled, olgu need kui väikesed tahes. „Oluline on ju leida igapäevaselt rõõmu ja rahu täpselt selles kohas ning täpselt sellisena, nagu oled. Mitte kritiseerida, mitte muudkui loota ja oodata, et homne on parem.“ Natalile tundub, et elame tihtilugu, nagu tänane oleks ajutine ja kohe saabub see aeg, mil päriselt elama hakkame, kuigi see „ajutine“ ju ongi ainus, mis meil tegelikult on. „Selline tunne, nagu tänane päev on tamburis olek, vagunite ühendus, ja kohe-kohe lähen järgmisesse. Aga niimoodi elades oledki kogu aeg tamburis.“
Natali tunnistab, et on viimastel aastatel nii ennast kui ka elu palju ümber hinnanud. Kõige kogetu kaudu on kõvasti kasvanud tema võimekus iseennast toetada. See sai alguse ühest teadvel oleva vanemluse kursusest, kuhu perenõustajast sõbranna ta kutsus. Osalesime sel koolitusel Nataliga koos, mistõttu tean, et õpitut – eelkõige seda, kuidas oma tunnete ja reaktsioonidega toime tulla – saab lisaks vanemlusele ka igasse teise eluvaldkonda üle kanda. Vanemluse kursusele järgnesid naisel juba teraapiaseansid, nii üksi kui ka grupis, nüüdseks on neid kogunenud kolme aasta jagu. Teraapia roll on Natalile olnud suur: üksi kinnistunud mustreid murda oleks äärmiselt keeruline, kuid terapeudi abil vägagi võimalik. Naljatleme koos, et vähemalt kümne korra teraapiakuur võiks olla igaühele suisa kohustuslik ...
„Üldiselt oskan ma end juba üllatavalt hästi koguda, aga on ka niisuguseid hetki, kus lagunengi laiali, ja nii ehk peabki. Vahepeal lihtsalt peab ventiil ära lendama, et saaks kõik välja lasta: võttagi hetk, et nutta, vihastada, läbi mõelda, kust need tunded tulevad.“ Ka sellisel päeval nagu täna, kus kurnatus ja tihe graafik võtavad oma, lubab Natali tunnetel tulla ja olla. Ta lähtub põhimõttest „vastupanu võrdub kannatus“ ehk tunnete eest põgenemine või nende alla surumine toob kaasa rohkem hingepiina kui kõigele otsa vaatamine. „Püüangi võtta, et täna on lihtsalt nii. Täna olen kurb, väsinud, mängigi täpselt selle tunde pealt läbimängu või räägingi sinuga selle pealt, ja nii ongi. Ise olen sellise päeva endale ju ka planeerinud.“
Kui sooja ja avatud olemisega Natali on seni uskunud, et jagab varmalt oma mõtteid ja tundeid ka teistega, siis tegelik elu on talle vastupidist näidanud. „Panin tähele, et endaga ummikus olles tahan tõesti nõu küsida või asju läbi rääkida, aga oma igapäevaseid pisiheitlusi ma nii kergelt jagama ei kipu.“ Olukord peab tema jaoks olema äärmuslikum, et tekiks kihk kellelegi kirjutada. Õnneks on naisel keskkoolist saati toetav sõbrannade nelik, kes omavahel tihedalt suhtleb, ja see kutsub ka Natali rohkem dialoogi.
Oma peas mõtleb ja analüüsib ta aga omajagu. „See „arvuti“ on hästi vali. Oskaks vaid seda vaigistada. Analüüsin ja mõtlen üle, teinekord võin asju liiga hulluks mõelda. Olen ikka suur muretseja ka.“ Tundliku natuurina on naine avastanud, et püsib üksi paremini keskmes. Teiste inimeste kohalolu ja energia võib kergesti tema enesetunnet mõjutada. „Võtan alateadlikult üle ka lähedaste inimeste energia ja see mõjutab mind kohe, nii ühes kui ka teises suunas,“ tõdeb näitlejanna.
Läbi kriisi iseendale lähemale
Nii nagu elus kipub olema, avavad enneolematud kriisid ja läbielamised inimhinge neid nurgataguseid, millele seni valgust pole heidetud. Natali tunnistab, et 2018. aasta sügisel rullus lahti tema suur sisemine kriis. „Kuigi kogesin depressiooni, jõudsin seeläbi iseendale lähemale. Võtsin järjest maha erinevaid kihte, mis minu juurde tegelikult ei kuulunud. Nagu sibul, kiht kihi haaval jõudsin sügavamale tuumani. Mingid maskid või rollid on ju elus vajalikud, aga oluline on olla nendest teadlik ja kogu aeg kuulata päris ennast.“
Natali kinnitab, et elu tundub palju ilusam, kui endaga päriselt kontaktis olla, piire paremini seada ja vajadusel end ka kehtestada. Muidugi ei ole sel teekonnal lõpp-punkti veel saabunud, vaid protsess käib pidevalt edasi, ikka kiht kihi haaval. „Oskan nüüd rohkem välja öelda, kui miski mulle ei sobi, ja seada ka armastavaid piire. Ikka tuleb ette, et teen hea näo ette, aga koju jõudes mõtlen, et selles olukorras sõideti minust üle. See on juba suur samm mu jaoks,“ ütleb ta. Kui keha sellises olukorras kuidagi reageerib, tõmbub krampi või klomp tuleb kurku, on põhjust asjasse sügavamalt vaadata – kas see, mis toimus, oli ikka minu jaoks okei?
Natali tunneb, et aasta-aastalt läheb elamine kuidagi lihtsamaks. Kui vanasti võis naist seespidiselt süüa see, mida teised temast arvavad, siis praegu puudutab see teda aina vähem. „Tean nüüd, et teiste inimeste reaktsioonid on enamasti neis endis kinni ja mina selle eest ei vastuta.“ Kui varasemalt kulutas naine omajagu aega enda teistega võrdlemisele, siis ka selles osas on nüüd teisiti. „Mõtted, et ma pole piisavalt ilus, andekas, tark, on mulle tuttavad. Või et ma ei tohi lolli küsimust esitada, lolliks jääda ega mingil moel eksida. Hirm eksimise ees on olnud suur.“ Tagantjärele näeb Natali, et see on üks totramaid mõtteid üldse – kuidas saame õppida, kui ei eksi ega katseta? „Ikka läheb aia taha, ka lihtsamad asjad, mis siis veel elust rääkida?!“ küsib ta.
Otsides märki
Elu ristteedel seismist on Natalil olnud omajagu. Ta usub, et elus ei ole õiget või valet: saame valida nii- või naapidi ja vaadata, mis kogemus meid vastu võtab. Sageli on see protsess aga omajagu õudne, sest hirmsasti tahaks, et keegi annaks juhtnööre, kuidas tegutseda. „Sellistes oludes otsin ma alati märki – ütlengi vahel valjuhäälselt, et palun selgesti loetavat ja arusaadavat märki. Ja siis see tulebki, kas tunde, muusikapala või mingi sammuna teise inimese poolt, keda see otsus parasjagu puudutab.“ Teinekord aga ei anna süda rahu ja Natali jääb ootama kontrollmärki, mis veel kord kinnitaks õiget valikut. „Olen veel Kaalude tähtkujust ka, nii et kipun asju üle analüüsima küll. Pealtnäha võib tegu olla väga lihtsa otsusega ja südames tajun, mis on õige, aga mõistus tõrgub ja tahab veel lahata ning uurida.“
Natali elus on oma osa ka spirituaalsel mõtteviisil. „Olen ristitud ja õigeusk on Gruusias tähtsal kohal, aga minu jaoks on see kõik nagu üks süsteem. Kes nimetab seda saatuseks, kes jumalaks, kes eluks, tähtedeks, universumiks, ingliteks.“
Seda, et meil kõigil on oma tee ja tuleme siia hingedena kogema, kasvama, arenema, usub näitleja väga. „Arvan, et õiged asjad ei saa meist mööda minna. Kui miski on eluteele määratud, siis tuleb see ringiga niikuinii tagasi.“ Rääkimata inimestest, kellega elus äratundmisi kogeme – mõnega lihtsalt tekib kohene klapp ja tunne, et teame üksteist juba ammu. „Teatritöös tajud selle ka kohe ära, kellega läheb mäng hästi mõnusalt,“ ütleb Natali.
Uued tuuled ja vana armastus
Möödunud sügisest asus Natali Viljandi kutseõppekeskusesse mööbli restaureerimist õppima. Mõte keerles ta peas juba esimese lapse Viktoria (5) beebieast saati, kuid jõudis realiseerumiseni just õigel ajal – siis, kui ka teine tütar Kristin (kohe 3) oli juba piisavalt suur, et ema saaks mõneks päevaks ära käia. Vaimustusest uue eriala vastu annab tunnistust säde Natali silmades, kui ta intervjuu ajal kirjutaja kodus olevat funktooli uurib: „Kas tool kõigub, kuidas spoon vastu peab ...“
Tihe prooviperiood on koolitegemised pisut unarusse jätnud, mis toob Natalile kaasa pinget, kas ta kõigega ikka järje peale saab, kuid tunne on õige ja see on see, mis loeb. „Mulle nii meeldib see, mida õpin. Mingitel hetkedel koolis tajun, et täitsa pekkis, ma olen lihtsalt nii õnnelik praegu!“ Naine on kindel, et mööblirestauraatori eriala õpingud tulid tema ellu just õigel ajal.
Natali tunneb, et on kõige kogetu kaudu saanud uue hingamise ka näitlejana. „Olen end näitlejana ümber hinnanud ja kõik ei tundu enam maailma lõpp. Varem pidasin kõike väga tähtsaks – mis roll, kuidas välja tuleb, mida sellest arvatakse – ja see tekitas paratamatult stressi. Praegu on teisiti – näen, et minu elus on ka teisi inimesi ja tegevusi, mida tehes olen hästi õnnelik.
Olen aru saanud, et jah, teater ja näitlemine on number üks, see suur armastus, aga midagi ei juhtu, kui ma peaksin sellest ilma jääma.“ Tänu sellele saab näitleja Natalis palju vabamalt hingata ja sundimatult luua.
Kui teatrirolli puhul mängib näitleja eelkõige oma sisetunde pealt, saab peegeldust ja tagasisidet lavastajalt ning hiljem publikult, kes laval nähtut läbi enda tajub, siis mööbliesemega on lood teised. Töö tulemus on käegakatsutav ja kohe näha. „Funktooliga saan kõrvale astuda ja kohe hinnata, kuidas läks. Olen midagi oma kätega valmis teinud, see on päriselt olemas ja loeb see, kuidas ise rahule jään. Rolli puhul oleneb nii palju ju vaatajast: kes mida näeb, mis meeldib, mis lugu keda kõnetab,“ mõtiskleb Natali.
Heeblid põhjas
„Praegu on mu oma elus äge aeg, heeblid on täiega laes!“ õhkab Natali. „Põnev on, kõik suured asjad korraga. See roll on minu jaoks üheteist aasta jooksul kolmas kandev osa, siis veel kool, palju põnevaid ülesandeid ja toredaid inimesi ning muidugi lapsed, kes on praegu ülimagusas vanuses.“ Lastega koos olemist naudib Natali praegu kohe eriliselt ja küllap seetõttu, et saab piisavalt täita iseenda tassi.
Emaduse algusaegade idealistlik Natali on praeguseks palju muutunud: iseendale seatud standardid on asendunud hoopis külmema kõhuga. „Esimese lapsega ma põlesin läbi. Kust see tuleb, et peab nii hirmsasti pingutama ja olema täiuslik? Et on pidev kriitika ja endalt nõudmine? Oh, kui palju mul oleks öelda sellele Natalile seal,“ vangutab naine pead ja kinnitab, et lapsed tõesti tulevad meid nii paljus õpetama. Täna laseb ta lahti iseendale seatud kõrgetest ootustest ja kui vaja, võtab tuttavaid vastu ka riidehunnikute ja tolmurullidega kodus. Tema jaoks on kõige olulisem jääda truuks iseendale, mitte püüelda kõrgete-kaugete standardite suunas või võrrelda end kellegi kolmandaga.
„Olen ka lihtsates asjades õppinud, et ei kraba endale igasugu tegemisi, vaid mõtlen, mis see mulle reaalselt tähendab – kuhu ma sõitma pean või kellelt abi küsima. Tormamise asemel valin hoopis tunnikese pikutada ...“ Siiski tunnistab Natali, et iseendale vajalike hetkede võtmist peab ta veel harjutama, sest seda kipub tegema alles siis, kui on täiesti piiri peal.
Kui läbi käidud elukriis oli naisele justkui komberdamine mudases vees, kus muudkui komistad ja kukud, siis teraapia ja iseendaga tegelemine on aidanud veel läbipaistvamaks muutuda. „Jamad tõusevad nüüd rohkem pinnale, saavad nähtavaks. Vesi ei ole veel päris puhas, aga enam ei kuku nii tugevasti, sest näed kerkinud takistusi.“ Samuti on tekkinud pagas tööriistade näol, mis aitavad end kiiremini taas kokku koguda või hoopis võimalikke reageeringuid ennetada.
Tütred ja õppetunnid
Kui küsin Natalilt, kas ta on juba jälile jõudnud, mida kumbki tütardest talle elus õpetama on tulnud, siis Viktoria puhul on vastus kiire tulema. „Ta on minu suur õpetaja just selles osas, et peame laskma üksteisel tundeid tunda. Olen püüdnud talle lubada seda, mis minul ära keelati. Need viha- ja nutupursked, tema on see, kelle pealt olen õppinud lahti laskma, lubama tal ollagi emotsionaalne,“ ütleb Natali. Küllap teab iga vanem, et seda teha on sisemiselt suur väljakutse. „Mind kasvatati pigem rangelt ja kui Viktoria saab täna teistmoodi käituda, siis juhtub ikka, et langengi lapse tasandile ja tunnen, et mis mõttes keegi tuleb mulle nii ütlema? Mis mõttes tema saab nii öelda? Mina ei ole saanud seda teha ja nüüd minu laps ütleb mulle nii.“
Nagu kõigil vanematel, on ka Natalil kehvemaid päevi, kus lapse käitumisele järgneb vanema vastusreaktsioon ja lõpuks tuleb hoopis endale andestada, et on lapse peale häält tõstnud. „Õnneks olen aru saanud, et võin kõike lapsele selgitada – selle teadmisega läks palju lihtsamaks. Et tegelikult võibki öelda, et näed, asjad on nii, mind kurvastab see, ma ei saanud magada, olen seetõttu närviline. See on nii lihtne, laps tuleb vastu ja mõistab paremini. Ja muidugi on oluline lapse ees vabandada, kui olen millegagi mööda pannud.“
Iseendaga tegeledes on Natali jõudnud arusaamiseni, et me ei ole kontaktis iseenda tunnetega ega kuule enam, mis meie sees toimub. „Kui tekib olukord, mis meid endast välja ajab, siis reageerime kiirelt, aga kui tagasi kerida, võib näha, et tegelikult on keha väsinud, üks või teine mõte häirib juba ammu ja toimubki plahvatus. Tuleb esmalt kinni püüda see enda esimene aisting, see aitab ennetada reaktsiooni,“ jagab ta.
Kristinist rääkides tõdeb Natali, et tema on hoopis teist tüüpi: „Ta on rahulik, leplik, mõistev. Minu ema näeb temas palju mind. Kristinit kandes algas mul depressioon, temaga koos käivitusid nii tugevalt minu vaimsed teemad. Viktoria küll süütas need asjad, aga Kristin võimendas kõike. Nemad kaks käivad minu jaoks kokku.“ See on arusaadav, sest on ju tüdrukud justkui Natali enda kaks külge: tundlik ja emotsionaalne, samas leplik ja leebe.
Oma tütardele soovib Natali, et nad oskaksid ennast väärtustada ja armastada, et nad ei peaks sellega hiljem nii palju vaeva nägema nagu tema ise. „See on suuresti ka minu enda taga, et ma ei tekitaks neis seda vale olemise tunnet, nagu nad ei tohiks olla nii või naa. Soovin, et nad oleksid hoitud ja kaitstud, et neil jätkuks südameheadust ja tarkust.“
Aga mis sa endale soovid, Natali? „Pikemas perspektiivis tahaksin lihtsalt olla õnnelik. Võib-olla on see liiga üldine, aga soovin leida igas olukorras rahu ja väikesegi rõõmukillukese, olenemata sellest, mida teen.“
Natali Väli lõpetab lauseid
Esimese asjana pärast ärkamist mõtlen voodis läbi, mis mind päeval ees ootab, ja äratan keha ringutades, liigutades.
Parim energiaallikas on lapsed ja muusika.
Lapsena tahtsin saada arstiks ja näitlejaks. Juba 5−6aastaselt Gruusias elades oli mul näitlejaks saamise soov – vaatasin India filme ja mängisin neid järele.
Ma ei kannata silmaotsaski ebaõiglust, vägivalda, silmakirjalikkust.
Minu meelistegevus on muusika kuulamine, kõndimine või sörkimine värskes õhus.
Rasketel hetkedel aitab mind muusika ja mõtete-tunnete jagamine oma inimestega.
Ükski päev ei möödu ilma muusikata. Ema on meenutanud, et olin juba beebina muusikast väga vaimustunud.
Minu suurimad mõjutad on inimesed. Nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.
Kui võidaksin lotoga, siis otsiksin maja metsa sisse, mere lähedusse. Mul pole suuri materiaalseid unistusi, aga tahaksin elada nii hästi, et saaksin nii endale kui ka lastele meeldivaid asju ja tegevusi võimaldada, et saaksime toituda kvaliteetselt ega peaks millestki loobuma. Olen ikka pigem inimeste kui asjade usku.
Oma nooremale minale ütleksin, et keskendu iseendale ja ära võrdle end teistega.
Öökapil ootab lugemist Ants Rootslase raamat. Ootamatu põgusa kohtumise jooksul ütles ta kaks lauset, mis sobisid ülitäpselt kokku sellega, mida kogen oma elus. Inimene, kes on väga tugevalt kontaktis oma tajudega.