Kolumn: teatrikuu teatrita!

Rahvusvahelist teatripäeva tähistatakse 27. märtsil. Traditsioon, mis sai alguse 1961. aastal, tõstab fookusesse valdkonna töötajad ja selle nautijad. Eestis on traditsioon tähistada tervet märtsi kui teatrikuud. Eesti rahvas armastab teatrit. Kui mõtleme meie rahvaarvule ja teatrikülastustele, mida on kaugelt üle miljoni (2019. aastal üle 1,2 miljoni külastuse), kuulume juba aastaid Euroopa ja kogu maailma tippu. Eesti teatrimaastik on erakordselt rikkalik nii vormiliselt kui ka sisuliselt.
Kuid sel aastal möödub teatrikuu taas teatrita. Täna, rahvusvahelisel teatripäeval jagatavate Eesti teatri aastaauhindade saajad kuulutatakse välja taas televisiooni vahendusel.

On justkui sümboolne, et teist aastat järjest sunnib viirus kehtestama ühiskonnas piiranguid just teatrikuul. Viimaks sisse justkui paastu, et tunnetaksime selle kunstiliigi väärtust. Et tegijad tunnetaksid loomingulist nälga ja publikuga kohtumise erakordsust. Et teatrikülastajad hindaksid hetke, mil saalis kustuvad tuled, avaneb eesriie ja sünnib vahetu ja ainukordne kontakt looja ja publiku vahel, etendus, mis täpselt samasugusena ei kordu enam iial. Et sünniksid vahetult jagatud vastastikused positiivsed emotsioonid, mis meie vaimsele tervisele nii olulised.

Eriolukord 2020 tõstis fookusesse interneti ja digivõimalused, uued teatrivormid. Oli uudne, harjumatu, teistmoodi, aga üsna ruttu sai selgeks, et see ei asenda ehedat teatris kogetavat kontakti. Justkui internetikaubamaja, millest tellides ei saa me sõrmedega puudutada materjali, näha õiget värvitooni, tunda lõhna või proovida sobivust. Näiliselt on kõik justkui olemas, aga puudub vahetu kontakt ja emotsioon.

Möödunud aastal, pärast teatrite mitmekuist sundpausi, oli kartus, et publik ei pruugi olla valmis saalidesse kohe tagasi tulema. Selgus aga, et teatrinälg oli inimestes pärast paastu päris tugev. Seda oli tajuda. Publiku tagasiside ja etendusele kaasaelamine oli ka 50 protsendi piirangute ajal julgustav ja positiivne.
Statistika näitab, et eestlane on teatrirahvas.

“Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga.” Nende sõnadega juhatab Peter Brook sisse oma 1969. aastal ilmunud raamatu “Tühi ruum” (tõlge eesti keelde 1972. aastal Loomingu Raamatukogus). Niimoodi imelihtsalt defineerib teatrit üks teatrimaailma legendidest.

Kalendri järgi algas eelmine nädal kevad, ja kuigi lund on veel maas, on õhus saabuva kevade lõhna. Täna on etendusasutuste uksed suletud, aga kui mõelda Peter Brooki definitsioonile, siis on teater kõikjal meie ümber. Ühiskonnas, tööl, kodus. Osakem otsida hetkel üles seal peituvad positiivsed emotsioonid.
Unistagem teatrikuul piirangute peatsest lõpust, taaskohtumiste võimalikkusest, ehedatest emotsioonidest teatrisaalides. Naerust ja nutust.

Head teatrikuud!
Head teatripäeva!
Peatse kohtumiseni.
Kaduviku nimel.

VELVO VÄLI
https://virumaateataja.postimees.ee/7211328/kolumn-teatrikuu-teatrita