Mõtiskluisi lavastuse tiemadel
Sisemuse ja inge kratsijad
Valgus. Matrix. Krõbissev sisikonda kratsiv eli.
„Siin ta siis on...”
„Siin ta siis on.”
Olen nimme puhastand mieled, last end tüh´hast, ielarvamusteta. Lihtsalt vastavõtja. Ost küll kava, ent jätt selle avamatta. Pärastisest.
Mulle mieldib avada raamatut ja avastada seda nagu tundmata maad. Tasapisi. Nõnna alustan seda tükkigi — pisitasa avastades. Kuigi pisitasa pole võimalik.
Valgus. Matrix. Krõbissev sisikonda kratsiv eli.
„Siin ta siis on...”
„Siin ta siis on.”
Pimestavad põrgulikud prosekturid otse näkku. Aiman — põrgu vist. Või..?
Ülekuulamistua müöeblita ruum, potentsiaalseteks piinariistadeks vaid valgustid. Ja Teised. Pikapiale mudugi selgub, kes tegelik piinaja igaühele on.
Nõnna algab 15. viebruaril Rakvere tiatri veikes saalis esietendund Jean-Paul Sartre’i „Kinnine kohus”. Valgustus on kohati valus, ent lummav läbi tüki — aitüma, Roomet Villau. Tuleb tunnistata, et akkasin suisa uotamma järgmist valgesekärgatust või -pladinat, mis potentsiaalselt ette võinuks tulla. Kuoskõlas ugalase Katre Sulasse videu- ja Tanel Kadalipu muusikalise kujundusega. Viimane kratsis küll tugevalt sisikonda, kui vaja, kuid mitte kõrva.
Olen nõus lavastaja Vallo Kirsiga: „Minu jaoks on Rakvere teatri geneetilises koodis üks faktor, mis sisaldab endas täielikku unikaalsust Eesti teatripildis — hulljulgust, piiride kompimist, iga hinna eest end ületada tahtmist, kiirelt kohanedes ajas ja ruumis.” Neh, on siekordki õnnestund. Kah´hu ainult, et nõnna lühike tükk on. Lõppeb teine jo siis, kui põnevus vähëmbalt minu jaust kõrgpunktis on. Psühhuluogiline laeng on suur ja süitenüöer särisseb.
Nõnna old ka pruovides. Kirs: „Etenduse tegemine oli kohati nagu ameerika mäed.” Küll lennati kõrgelt, et siis kõrgelt kukkuda ja lavalaudadelle maha istuda, sest edassi ei osatud kuidagi menna. Kuniks Jaune Kimmel oma sädëleva energiaga (vabandust, Vallo, kui seda väl´lendit valesti mälëtan) teisedki jällë liikumma tõmbas. Ent, nagu lavastaja tunnistab: „Rakvere teater on alati mu jaoks väga turvaline — siin on loodud väga tugev tugisüsteem. Kui hakkad kukkuma, siis alati on käsi, mis pannakse alla.”
Nägin kunagi Kaukaasias tervist parandamas viibides und. Sõitsin vankriga. Tee mustas ussidest. [---] Järgmisel päeval seletas üks Suhhumi tark mulle unenäo lahti. [---] Aga kui uss minust mööda lendas, tähendavat see, et minul olla võimalus kurjusest pöörduda. (Kavas tsitieritud Anton Hansen Tammsaare mienutus Krimmist)
Tükk koputab inimeste südametunnistuselle. Mälëtate jo seda ütlust — tie teistelle seda, mida tahad, et sulle tehtaks? Kolm karakterit lõpuks lausa klohmivad üksteise parembini tundmise uksele, abistajaks võluvalt robotlik tiener. Nii mõndagi kärisseb ja kärssab, tieseldud läikelu alt pautub tõrvane tegelikkus. Enesse lahkamine on (põrgulikult) valus. Ent võib akata mieldimagi.
Dramaturg Tõnis Parksepp (osundan umbes): „Kui põrgu on kõik teised, siis sellisses põrgus tahaks mina olla.”
Aga kui uss minust müöeda lendas, tähëndavat sie, et minul olla võimalus kur´rusest püöerduda...