Nelja silmapaari vaade

Karl Koppelmaa lavastus “Katk.Est.Used.” toob lavale meid endid, mängib äratundmisrõõmul ja -murel, avab argipäeva tragikoomikat ning ergutab vaataja (elu)absurditaju.

Mida nägime Karl Koppelmaa tükis “Katk.Est.Used.” meie, kellel meil on elus samasugused rollid nagu tegelastel, aga ka teistsugused? Mis kajas vastu lapses, lapsevanemas, ões-vennas või ajakirjanikus ja teatrisõbras?

Eva Samolberg-Palmi: Ootad järgnevat

“Katk.Est.Used.” on katkestatud. Saalis istudes jääb vaataja ootama lugu, aga see justkui ei algagi. Siis algab, aga jälle katkeb. Omapärane lavastusstiil toob ühekorraga esile kõik küsimused, aga hakkab neile siis jupi kaupa vastama.

Ahhaa! Lõpuks enam ei ootagi lugu, aga ootad järgnevat, sest tekst poeb naha vahele. Ilmselt võis noor dramaturg seda kirjutades nii plaanida, kindlasti plaaniski. Kaval lüke? Kahtlemata.

Anna vaatajale magus tekst ja ta loobub loost, võiks öelda selle “loo” puhul.

Kindlasti liigitub “Katk.Est.Used.” nende lavastuste sekka, mille vaatamist ei saa ühe korraga piirata, sest pisiasju on nii palju. Nüansid, mida esimese hooga ei taba. Vaataja enda emotsionaalne seisund. Kõik see kokku teeb loo.

Inna Grünfeldt: Naer ja nukrus

Karl Koppelmaa kõneleb kaduvast ja igavesest, seab lavale nähtamatu peegli, millest vaatavad vastu tuttavad olukorrad, tüübid, käitumismustrid. Ent peegelpildis on teatavasti parem vasakul ja vasak paremal. Parem ja pahem? Loos ja lavastuses kütkestab pehme huumor, vaikne (enese)iroonia ja mõnus argi(elu)absurd, kus teinekord aitab mõtted selgemaks ja olemise julgemaks teha kõnelus hiirega ning vaade tema suguvõsa heitlikku pereloosse.

Perepildid seintel toovad esile ajamõõtme, tekitavad mälusähvatusi. Põrandalambi valgusvihk hoiab kodukeset helendamas. Kaamera vaatab kõrvalpilguga, ometi ollakse nõnda lähedal, et neljandat seina polegi. Tegelased suhtlevad saaliga, võtavad vaataja oma ruumi, koju, tuppa, pere seltsi. Nad jutustavad lugusid, jagavad muresid, pihivad. Tekib eriline kaasasolek.

Naljakalt armas. Põlvkondi naeru ja nukruse kaudu ühendav lugu annab kodus köögilaua ümber ohtralt jutu- ja arutlusainet.

Mart Rauba: Soe tükk

“Katk.Est.Used.” on südantsoojendav, aga mitte läila. Eluline, kuid mitte igav. Päriselt naljakas, aga mitte jant. Kokkuvõttes kerge vaatamine, aga mitte labane.

Koppelmaa tükis nägime perekonda, kellel ei olnud kõige hullemini läinud. Ilmselt seetõttu, et tegu oli arukate inimestega. Pedagoog – maa sool. Leplik ja muhe perepea. Loomeinimeste loodud noor pere. Aga nemadki on vaid inimesed ega pääse elu krutskitest.

Seda tükki on kerge vaadata. Aga see ei tee seda mingitki pidi labaseks. Ning kui loosse sisse minnes võib tunduda alguses, et puudu jääb lavastamisest – kõik justkui mängiks iseennast ja isegi liiga loomulikult –, siis sellest sai esimese vaatuse lõpuks just tüki tugevus.

Piret Saul-Gorodilov: Punnsuutäis värsket õhku

Need fotod – raamitud ja helendavad. Istekoha tõttu oli üks lavakülg paremini vaadeldav ja mingil hetkel köitis mu tähelepanu üks foto, mis tundus kangesti tuttav. Seal oli seltskond inimesi ajastule iseloomulikes paksudes triibulistes hommikumantlites. Kas see on minu vanaema albumist? Vanaema töötas siis tuberkuloosihaigete dispanseris. Siis märkan teist pilti, kus on kesksel kohal akordionimängija ja tema ümber punt heatujulisi inimesi. Ka selline paigutus tuleb vanaema albumist tuttav ette. Hakkan juba pingsalt pilte uurima. Njah, seal on kompositsioonid, millel küll näod on võõrad, kuid niisuguseid fotosid peaks leiduma paljudes vanades perekonnaalbumites. Nii nagu inimesed, kes laval selles ... ei, mitte loos.

Kasutades Liisa Aibeli kehastatava tegelase repliiki, ütleksin, et lavastus on nagu “punnsuutäis värsket õhku”. Alguses antakse publikule kätte info, et toimub mäng ilma neljanda seinata, ja olgu kohe öeldud, et publiku kaasamisega kedagi piinlikku olukorda panna ei püüta. Suhtlus on näitlejatepoolne ja pakub reaktsioonidega kaasaelamise võimalusi. Naeruturtsatusi hakatakse välja meelitama küllaltki alguses ja võimsa etteaste teeb teise vaatuse lõpus Silja Miks, kes lõkerdamismonoloogiga teenis välja aplausi.

Loe pikemalt
https://virumaateataja.postimees.ee/7340876/katk-est-used-nelja-silmapaari-vaade