PILLE-RIIN PURJE: Struktuurides sibab kallutatud jõuluvana

Kas teilegi ei tundu, et lavastada just Rakvere teatris Harold Pinteri uusvana näidend “Kasvatushoone” (1958) on omajagu riskantne? Ah et miks?

Sest Pinteri “Majahoidja” Mati Undi kultuslavastuses (mängukavas 2001-2016) kummitab tänini, muudkui kumiseb, piniseb, susiseb, sahiseb mälus kaasa. Seda enam, et “Kasvatushoones” mässab ja möllab, laamendab ja lällab ülem Roote'i rollis Toomas Suuman, kes pillutab “Majahoidja” Daviese tsitaate sinnatänna niikuinii.

No olgu kuis on, aga üks mis kindel: tuua näitemäng “Kasvatushoone” lavale nimelt Rakvere teatris on läbinisti loogiline. Küsite, miks. Elementaarne: kuna teatri hingekirjas on näitleja Toomas Suuman, kellele Harold Pinter kirjutas “Majahoidja” Daviese, “Eikellegimaa” Hirsti (Peeter Raudsepa lavastus, 2010), “Kasvatushoone” Roote'i ja arvatavasti veel rolle, mida Suuman ei ole publikule mänginud.

Igatahes äratab Pinteri kaasamine mängukavva lugupidu. Inglise realism, meeste mängud, kuhu sedakorda üritab sekkuda üks saatuslik naine - Mati ja Harold muhelevad, kus iganes nad ka poleks.

Hendrik Toompere lavastus stardib toppamajäänud hetkega ses arusaamatu eesmärgi ja kahtlase toimemehhanismiga jumal üksi teab mitmekorruselises ning mitme asukaga asutuses, olgu see hooldekodu või hotell. (Jajaa, Mati Undi “Mõrv hotellis” hakkas ka kummitama!) Suumani vana sõgedik ülem Roote konutab tähtsalt ja kohatult kabinetilaua taga. Peeter Rästase salalik, vagusa olemisega alluv Gibbs teeb näo, nagu tuhniks kartoteegis, üle õla ülemat jälgides. Kuni Roote kraamib lagedale jõuluvana, teate küll, sihukese eriti napaka, kes jabura kitšmuusika saatel sibab kohmakalt mööda nööri üles-alla, muudkui vinnab end aga üles ja tuterdab jälle alla. Ülem Roote otsib kohta, kuhu reibas kohtlane vennike üles riputada, aga asutuses ei ole ühtegi konksu ega haaki.

Seesinane ebardlik Santa Claus kujuneb “Kasvatushoone” süsteemi võrdkujuks. Finaalis on jõulumehike jälle platsis, ikka sama agar ja järjekindel oma missioonis, kuigi tibake ehk melanhoolne või kurnatud. Aga kus ja kelle hoole all väsimatu sebija viimaks viibib ja kuis ta sinna sattus, jäägu heale tulevasele publikule jõuluüllatuseks.

Eelmainit Peeter Rästas võimeka niiditõmbaja Gibbsi rollis hoiab süsteemi saladusi subtiilselt. Jaune Kimmeli preili Cutts peibutab ohvreid professionaalse jahedusega. Margus Grosnõi õieli habemega ilmatarga Lushi osas on kogunud vahepeal tubli absurdikapitali, võrdluses kunagise “Eikellegimaaga” on tema areng vääramatu tõik. Imre Õunapuu eristub kaheharulise kaksikrolliga, tema Tubb ja Lobb on igapidi veenvad alamus ja ülemus. Mõnevõrra enigmaatilisemaks jääb Madis Mäeorg valges kampsunis Tallekesena (originaalis Lamb), omal kombel “Majahoidja” Astoni eelvisand, süsteemi sisse äraeksinu, keda samuti töödeldakse juhtmetega.

Illimar Vihmari stsenograafia loob pahaendelise pöördlava, saatanliku liftišahti ja sinavate ribakardinate vahelt aimuva taevalaotusega.

PILLE-RIIN PURJE
Loe pikemalt: https://virumaateataja.postimees.ee/7362663/struktuurides-sibab-kallutatud-jouluvana