Strindbergist ja muust vestles Veiko Õunpuuga Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp

Strindbergi jultunud huumor

Veiko Õunpuu: „Teatris lavastamine nõuab palju tugevamat isiksust, kui läheb tarvis filmitegemisel. See eeldab kannatlikkust, suhtlusoskust.“

Filmirežissööri Veiko Õunpuu lavastusena esietendus 12. veebruaril Rakvere teatris „Tants“, mille aluseks on August Strindbergi näidend „Surmatants“. Strindbergist, olmelisuse aegumisest tänapäeva teatris ning teatris lavastamise ja filmitegemise põhjapanevast erinemisest vestles Veiko Õunpuuga Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp.

Peeter Raudsepp: Näitekirjanduse ajaloos ei ole ühtegi teist nii heitlikku inimest kui Strindberg. Tal oli huvisid alkeemiast ei tea milleni – ikka selline hüsteeriline inimene. Aga võib-olla see ongi ainuvõimalik viis saada millelegi pihta? Ibsen näiteks seda ei saavutanud. Minu meelest on Strindberg üleminek Ibsenilt Beckettile: hästi realistlikult täidetud maailm hakkab lagunema, enam need skeemid lõpuni ei kehti.

Veiko Õunpuu: Tema näidendites on dramaturgiline tervik olemas, ent seal sees on kummalised kõrvalepõiked ja hüpped. Alles nüüd olen hakanud hoomama, kui huvitav ta on.

Raudsepp: Strindbergi tähtsaim teema oli, et naistegelased võivad olla sama vastikud kui meestegelased. Enne teda oli naistegelane ohvrimeelne ja intuitiivselt positiivse algega kannatav pool. Oma lähenemisega vabastas Strindberg naised sellest koormast, et nad saaksid olla sama vastikud kui mehed.

Õunpuu: „Surmatantsu“ põhjal tundub, et nad võivad kohati olla isegi vastikumad.

Raudsepp: Kas oled lavastades võtnud üks ühele omaks Strindbergi positsiooni, et naised on sama vastikud? Kuidas sa suhtud sugude konflikti „Surmatantsus“?

Õunpuu: Selle näidendi keskmes ei ole minu arvates sugudevaheline sõda. Huvitav on seal hoopis kõigi tegelaste psühholoogiline eripära. Tegelased on ettearvamatud ja teadvustamatud: nende mõte hüppab sageli, nad peidavad pidevalt iseenda eest mingeid sõnumeid, käitumise ja kõnelemise motiive. Selles mõttes on Strindberg väga köitev. Minu arust on selle näidendi tuum pigem eksistentsiaalne. Strindberg ja see, kuidas ta on karakterid üles ehitanud, pakub mulle aina rohkem huvi. See jultumus ja mõõdutundetus on mingi koha pealt väga põnev.

Raudsepp: Ingmar Bergmanil on filmi „Fanny ja Alexander“ lõpus Strindbergi kõige kuulsam tsitaat „Tähtsusetul reaalsustaustal saab voli kujutlus ja koob uusi mustreid, milles põimuvad mälestused, elamused, meelevaldsed väljamõeldised, absurdsused ja improvisatsioonid“. Võib-olla võiks üldse kogu teater olla selline.

Õunpuu: Olme on banaalne. See on ilmne. Minu meelest ei peaks teater seda mitte mingil kujul näitama. Või kui, siis ainult moonutatuna või tõstetuna, et see muutuks metafooriks. Mingi olmelise situatsiooni lahendamine on teatris mulle kõige tüütum asi.

Raudsepp: Aga ka filmis ei saa ju alati selleta?

Õunpuu: Filmis on see paratamatus. Toon näiteks Lars von Trieri, kelle mõte on siduda see paratamatu olmelisus sürrealistlike elementidega, rikastada seda. Režissöör ei pääse olmelisusest, kui tal ei ole miljardit, millega ehitada fantaasiamaailm, ent ta saab selle sürrealistlike elementide või kerge psühholoogilise äärmuslikkusega põnevamaks teha.

Raudsepp: Usutavus ei ole teatris enam kõige tähtsam. Olme on abivahend, näitleja toetuspunkt, mille pealt söösta. Olme on XIX sajandi lõpu realistliku teatri taak, kui lava tassiti täis kõiksugu vidinaid ja asju.

Õunpuu: Aga see on ka moraalselt vananenud. Selline dramaturgia ei ole inimestele enam uudne ja ka sellega seotud maneer on ennast ammendanud. Seda nimetatakse, ma kuulsin, orgaanilisuseks. Minu meelest on see mandunud mingisuguseks klišeeks, mis on hästi ebameeldiv. See on lihtsama vastupanu teed minek, allavoolu valgumine. Ma ei saa sellest vaatajana ise midagi kätte ja ma ei oska näha selles ka väärtust.

Raudsepp: Kas ei tohi siis näitlejale öelda, et ta on nii orgaaniline?

Õunpuu: Öelda võib kõike. Praeguses kontekstis aga võiks selle sõna sünonüüm mu meelest olla „ebausutav“. See on just see kombinatsioon realismitaotlusest ja seejuures sellele allajäämisest. Olla laval usutav või veenev – absoluutselt vajalik. Või olgu see siis täiesti nulltasandi olmelisus – nagu inimesed argipäeval pobisevad. Aga siis tekib küsimus, kuidas tõsta see vadin, mulin ja suvalisus niisuguseks, et see toimiks kunstiliselt.

Ent mulle, maapoisile, on teater nii või naa ebaloomulik situatsioon: üks inimene seisab ruumis, teised on pannud toolid tema ette ja vaatavad. Selline olukord on iseenesest täiesti ebaorgaaniline ja seda peaks arvesse võtma. Ma ei suuda ühekski hetkeks ära unustada, et see inimene on näitleja, kes saab palka, läheb pärast koju ja käib võib-olla poestki läbi. Mul ei ole võimalik jääda uskuma, et ta on Peer Gynt või kes tahes. Võib-olla siis, kui selline lähenemine oli XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul teatris uus, võis kõige selle uskumine olla palju lihtsam, aga praeguseks on see läinud väga keeruliseks.

Raudsepp: Kes on näitleja? Filmikunstis ja teatris?

Õunpuu: Mulle mõjub näitleja mõtlemine teatris paranoilisena, seoseluuluga. Iga liigutuse ja lause alla on vaja mõelda oma sisuline käsitlus. Aga see ei ole vahel kuidagi tervikuga seotud või tervik nagu polegi oluline. Mul ajab see teatris töötades juhtme pidevalt kokku, sest üritan materjali suhtes meeleheitlikult säilitada mingit oma vaatepunkti. Muidugi huvitab mind, mida autor on mõelnud, ja kui ma näen seal midagi, siis kasutan selle ära. Aga ülejäänu on tähtsusetu. Näitlejad lähevad mingit oma rada pidi, kusjuures vahel on võimalik, et igaühel neist on sündmusest hoopis oma käsitlus. Üldine tähendus ei läheks nagu korda.

Isegi kolme näitlejaga on väga keeruline kõiki neid versioone ja ka enda oma pidevalt teadvuses hoida. Kohutavalt raske, aga ilmselt leiutan ma jalgratast.

Raudsepp: Minu meelest on asi selles, et näitlejal on vaja lavalist tegevust korrata. Igal õhtul tuleb oma programm tööle panna.

Õunpuu: Aga tead, mis sellega on? On oht, et programm käivitub ja töötab siis automaatselt: inimene on ise endale selgeks teinud, kuidas, miks ja millal ta midagi ütleb ja mis hääletooniga, aga lülitused toimuvad automaatselt. Ta on nagu masin ning sellisest orgaanilisest ja toimivast mängust kaob ära tähelepanu ja kohalolek. Täpsus kaob. Mulle tundub, et palju huvitavam võiks olla leida mingi teine meetod, mis eeldab pidevalt tähelepanu hoidmist. Jõupingutus oleks suurem, aga ka tulemus põnevam.

Filmitöö on täiesti teistsugune. Täiesti. Seal tuleb püüda ühte momenti, mis salvestatakse. Häda korral saab panna stseeni kokku eraldi fragmentidest, mis võivad olla üles võetud eri päevadel. Selle saab montaažis kokku panna nii, et ta hakkab toimima. Meeleolu saab sugereerida muusikaga, võttenurkadega. Põhimõtteliselt on selle tunde ülesehitamine võimalik niiviisi, et näitleja ise ei pea olema seestunud, mingit moodi väga automaatselt reageeriv või autentne. Muidugi on hea, kui ta on, aga filmis on ka teine väljapääs.

Peale selle teab režissöör alati, et kui ta on midagi salvestanud, siis vähemalt on see tal olemas. Ta paneb selle kõrvale. Veel teab ta, et tal on vaja need ja need jupid ära täita. Teatris on see väljakannatamatu, et alati algab kõik otsast peale.

Teatris lavastamine nõuab palju tugevamat isiksust, kui läheb tarvis filmitegemisel. See eeldab kannatlikkust, suhtlusoskust. Minusugune omaette hoidev inimene saab väga hästi filmi teha: see ei nõua pidevat sotsiaalset aktiivsust ja teiste inimeste treenimist, ei pea pidevalt midagi sugereerima ja ühtlasi kogu aeg töötama teise inimese kalduvusega vältida valu. Teatris seisan kogu aeg silmitsi omaenda nõrkustega ja see on vahel päris ebameeldiv.

Tegelikult ei tea ma teatrist eriti midagi ja seal tööd teha on võrdlemisi keeruline. Harjumuspärane etikett, kuidas inimesed üldiselt psühholoogiliselt funktsioneerivad ja üksteisega toime tulevad, jääb prooviolukorras enamasti kõrvale. See on väga ränk ja kurnav, ühtlasi aga erakordselt huvitav.

Raudsepp: Eks me sinna valgustuse poole ikka püüame jõuda. Mida enam mingi kogemus seal all kuhjub, seda täidetum mäng pärast on. Teatris on alati võimalik, et publik leiab ennast üles. Aga mis tasandil? Kuhu me rõhuasetuse paneme? Mis lugu me räägime? Kas lihtsat, millega on oma fantaasiaga kerge kaasa minna, või tekitame loo, mille puhul ütleme teadlikult: sul on praegu ebameeldiv, aga kannata ära, tule kaasa ja sa saad enda kohta rohkem teada. Keegi ei palu hiljem selle põhjal eksamitööd kirjutada. Tule ja vaata – järsku jõuab kohale ja maailm läheb avaramaks.

Õunpuu: Täiesti nõus. Sattusin lugema huvitavat artiklit aju-uuringute kohta. Mingi käitumise puhul mõõdeti mingites kindlates ajuosades laineid. Selgus, et iga kord, kui inimene saab midagi, mida ta on tahtnud, mõjub see pärast esimest tõusu positiivseid hormoone redutseerivalt. Ja iga kord, kui ta on pidanud pingutama ja tegema midagi, mida ta ei ole tahtnud, siis paraneb tasapisi kogu aju hormonaalne kokteil, teadvus muutub stabiilsemaks, püsivamaks ja tervemaks.

See on hea näide saamaks aru, mis on tarbimise puhul problemaatiline. Ja mis on häda, kui maailma suhtes lähtutakse arusaamast, et nauding või mõnu peab kogu aeg korduma. Mida rohkem seda ilma vähimagi vastutöötamiseta korrata, seda problemaatilisemaks see muutub ning ühel hetkel on depressioon ja vaimuhaigus kohal.

Materialistlikult mõtlevale inimesele on see parim selgitus, miks ei tohi kultuur toita tarbimishoiakut ja miks inimene ise peab sellele aktiivselt vastu töötama. Küsimus ei ole üldse kellestki parem olemises, vaid puhtalt tervises.

Raudsepp: Eks „Surmatantsu“ tegelased ole ka väga oma naudingutesse kinni jäänud ega oska nendest välja pääseda.

Õunpuu: Kui sa suvel helistasid ja pakkusid „Surmatantsu“ lavastamiseks, siis lugesin seda kuu aega. Korduvalt. Alguses tundus see mulle raske, isegi tüütu ja väljakannatamatu. Ma ei kujutanud ette, kuidas tulla pimedatel talvekuudel Rakverre ja tegeleda kolm kuud selle tekstiga. Kartsin, et võib juhtuda, et ma lähen hulluks.

Raudsepp: See oleks hea müügiargument: lavastaja läks hulluks, tulge vaatama!

Õunpuu: Et see jäigi viimaseks teoks siin maa peal, millest ta veel aru sai ... See tekst on väga naljakas, aga nali tuleb ainult siis välja, kui hakata seda detailselt läbi käima. Siis saab aru, et nende repliikide vasturääkivus on täiesti absurdne. Sellest lähtuvalt hakkasin Strindbergi rohkem uurima ja avastasin kogu selle diapasooni. Kui sina vaatad tema maailma läbi Bergmani, siis Bergman oli, vähemalt oma filmides, teada-tuntud huumorivastane, aga minu arvates on Strindbergil palju jultunud huumorit, lahtist laginal naermist.

Pean ütlema, et mul olid Rakvere teatrisse tulles mõningased eelarvamused. Mõtlesin, et mul on näitlejatega raskem, et nad ei taha üldse kaasa tulla, et neil on välja kujunenud mingi harjumuspärane mängulaad ja seda on võimatu muuta. Selles mõttes on olnud „Tantsu“ lavastada väga meeldiv, näitlejad tõesti tulevad kaasa.

TRIINU SIKK
Sirp, 19. veebruar 2021