SÜDAMLIK MEENUTUS ⟩ Lahkunud Toomas Suumani poolvend Aapo Pukk: ta oli mulle isa eest

Laupäeval, 14. mail lahkus meie hulgast 66-aastasena Rakvere teatri näitleja Toomas Suuman. «Toomas oli mulle isa eest,» meenutab armastatud lavakangelast tema kuus aastat noorem poolvend, portreekunstnik Aapo Pukk.

Aapo Pukk tänab Elu24 kaastundeavalduse eest ning meenutab poolvenda Toomas Suumani rahulikul häälel. Rääkida on palju, sest loomeinimeste kohta olid nad Puki sõnul suhteliselt lähedased. «Vahel muidugi tunnistasime üksteisele, et on ka asju, millest ei olegi saanud rääkida,» tõdeb ta.

Tihedamalt hakkasid poolvennad suhtlema umbes kümme aastat enne nende isa, luuletaja Aleksander Suumani ehk Suumani Sassi surma 2003. aastal. «Meil on üks poolvend veel. Tartu maalikunstnik Imat Suuman,» täpsustab Pukk.

Üheks oluliseks momendiks vendadevahelises suhtes peab Pukk Suumani etendustel käimist. «Kui Rakvere teater Tallinnas külalisetendusi andis või Toomas mind abikaasaga ikka ja jälle Rakveresse teatrisse kutsus, käisime alati tema tükke vaatamas,» mõtiskleb mees. Toomas Suumani viimaseks lavastuseks jäi «Kasvatushoone», kus Puki arvates tegi poolvend oma elu parima rolli. «Minu jaoks oli see vapustav!»

Suur sädelev tuhatoos

Muhedalt veetsid vennad aega ka Puki Sauel asuva kodu terrassil, kuhu Suuman aeg-ajalt oma Harley Davidsoniga külla kimas. «Tavaliselt oli see mõnel pärastlõunal,» alustab Pukk meenutamist ja lisab kiirelt vahele, et Toomas ei söönud mitte kunagi. «Ta oli selline mees, kes päeva ajal ei söönud, vähemalt nii palju, kui mina tean. Ta sõi alati alles pärast etendust õhtul hilja, siis magas poole lõunani ja seejärel tegi endale Inglise hommikusöögi,» muigab kunstnik.

«Kui ta meie juurde tuli, tegi ta suitsu ja võttis kohvi. Selleks ajaks otsisin alati üles Suumani Sassi vana nelja sigareti toetamiseks mõeldud suure kristallist tuhatoosi. Tänagi panin selle terrassile päikese kätte laua peale sädelema...»

Ühised õnnehetked vesteldes

«Ja siis me vatrasime ja meie tavaline teema oli, et kuidas ühte noort näitlejat õpetatakse näitlejaks ja kuidas ühte noort kunstnikku õpetatakse kunstnikuks. Need kokkulangemised ja paralleeltekstid, mis sealt hakkasid tekkima, ja näited elust... See oli meile lõbus ja rõõmus moment ja ma võin nüüd küll võimendada, aga mulle tundus, et kogu Saue tammik pidi seda vestlust siis vaikides pealt kuulama,» ütleb Pukk taas muiates ja lisab, et häälekate etlejatena üritasid nad ikka ja jälle üksteisest üle rääkida.

«Kui see mitmetunnine üritus otsa sai, oli süda ja hing tükiks ajaks täidetud. Siis pani Toomas mootorrattale uuesti hääled sisse ja läks Rakvere poole tagasi,» ütleb Pukk ja tõdeb, et just need vestlused olid nende ühised õnnehetked.

Uskumatu Toomas

Pukk mõtiskleb, et mõnes mõttes oli vend tema jaoks kui uskumatu Toomas, ja selgitab: «Ühelt poolt need asjad, mida ta teeb, et sa oled näitleja, et sa oled tundliku hingega, poeetiline ja korraga on sul Harley Davidson, ja mitte ainult, vaid ka nahad seljas ja tätoveeringud käte peal... Need olid asjad, millest ma ei saanud aru ja mis olid minu jaoks uskumatud, aga muidugi mitte selle sõna negatiivses tähenduses, vaid lihtsalt teda vaadeldes,» räägib mees vennast, justkui oleks ta veel elus.

«Teatrimaailma ja etlemise kultuur oli minu arvates valgus igas tema päevas. Tal olid asjade kohta alati oma seisukohad ja ma isegi julgeks väita, et ei ole olemas inimest, kes oleks Toomaselt kuulnud vastust mõnele küsimusele, et «ei tea» või «võibolla»,» mõtiskleb poolvend ja lisab, et Toomase vastused olid alati selged ja põhjendatud. «Inimesed kindlasti nautisid seda teatraalsust, mille Toomas argipäeva tõi,» ütleb ta. 

Isa moodi ja isa eest

Pukk tõdeb, et aegade jooksul oli Toomas talle ka isa eest, sest olgugi et isa oli olemas, ei olnud neil teda sõna otseses mõttes. «Imat ja Toomas nägid Suumani Sassi varases lapsepõlves, minul on isatunne olnud täiesti olemata. Ent ühel hetkel oli mu elus kuus aastat vanem mees, kes oli väga isa moodi ja aina rohkem temasarnaseks muutus. Ka elu tekitatud küsimustes oli ta nõuandvas rollis,» tõdeb Pukk, et Toomas on talle alati tugevaks toeks olnud.

Mälestuseks kaks portreed

Porteekunstnik Aapo Pukk on oma poolvennast ka kaks portreed maalinud. «Mul kohe oli niisugune tunne, et ma tahan teda maalida ja teha kunstniku keeles kolm neljandikku figuuri kätega. Toomas mustal taustal hallis pintsakus, tema hallid juuksed, habe, vuntsid ja lõputu pilk,» kirjeldab Pukk ja lisab, et sama foto postitas ta pühapäeva hommikul ka oma Facebooki kontole.

Teine maal on kunstniku sõnul aga tüüpiline vend-Toomas-käis-külas-maal. «See on selline hästi metsik, ekspressiivne. Ainult need, kes Toomast tundsid, tunnevad ta sealt ära. Ta on seal oma mootorrattaga, lisaks pearätid, mitmekordsed prillid...» kirjeldab Pukk maali olemust. «See tuletab mulle meelde, et viimastel aastatel oli Toomas tohutult õnnelik, sest sai enda sõnul lapse nägemise tagasi. Ta lasi kaeoperatsiooni teha ja ütles: «Ma näen kõike!»»

ANNALIISA KÖSS
https://elu24.postimees.ee/7523194/sudamlik-meenutus-lahkunud-toomas-suumani-poolvend-aapo-pukk-ta-oli-mulle-isa-eest