SVEN KARJA: Mis juhtus kuumas majas?

Toompere räägib «Kasvatushoone» kavalehejutus kaasaegse ametnikeriigi harmoonilisest läbitungimatusest. Tõsi ta on, kõik näidendi tegelased tajuvad väga selgelt oma kohta ametkondlikus hierarhias, mis kujundab kogu nende käitumislaadi ja suhted teistega.

Kõik nad on natuke animafilmilikud tefloninimesed oma väikeste nõrkushetkedega, kes satuvad jaburatesse olukordadesse, on sunnitud klaarima kellegi teise korraldatud jamasid, rääkima seda, millesse nad ei usu, hoolikalt selekteerima sensitiivset infot ning peale passima, et keegi ei võiks neid kahtlustada isiklike seisukohtade omamises.

See kõik võiks olla üpris tüütu, kui poleks appi võtta Pinteri dialoogi, mis pole ehk nii nõtke ja lihvitud kui tema kõige tuntumates näidendites, kuid ikkagi himuga inimloomuse rasvunumates kihtides halastamatult nuga keerutav, ning näitlejaid, kes suudaks end oma ametnikumaskidest läbi mängida, tajuda kõledavõitu konstruktsioonides ka teatraalse mängu ilu. Rakvere lavastustes on need mõlemad olemas.

«Kasvatushoone» dialooge võib pidada ehtpinterlikeks: valdavalt kahe tegelase stseenid, kus üks on teisest otseselt sõltuv, õhus kohunud ähvardav pinge jääb lahenduseta ning kantakse edasi järgmisse stseeni. Selle näitemängu kõik pikemad vestlused kujutavad endast võimupositsiooni kindlustamise ja selle kõigutamise püüet.

Näidendi peamine intriig, ilmselt aastaid kestnud pingpong dementse, kuid pidurdamatult ekstravertse keskastmejuhi Roote'i (Toomas Suuman) ja tema ametikohta orjalikult ootava, sisemisel aktiivrežiimil sekeldava Gibbsi (Peeter Rästas) vahel, moodustab keskse telje, kuhu kinnituvad mitu väiksemat intriigi ja kontoriafääri.

Viimastes on oluline roll preili Cuttsil (Jaune Kimmel), kes ei tundu olevat mitte päris realistlik tegelane, vaid pigem ravila meespersonali ettekujutus naiselikkusest, täpsemalt naiselikkusega (arvatavalt) seotud spontaansusest ja allumatusest, milleks nende töökoht suuremat ruumi pole jätnud. Need kolm rolli on lavastuses antud pisut teravama ja laiema joonega, eriti Suumani ülepingutatult joviaalne ja lärmakas, justkui ausõna peal koos püsivate liikmetega Roote, milleski Shakespeare! raugastunud kuningaid meenutav võimukandja.

Teine näitlejakolmik paotab oma sisemust kitsimalt: üleüldine peksukott Lämb (Madis Mäeorg), kelle vaikselt kogunevat kättemaksuvimma keegi märgata ei taha, lihvitud maneeridega, väljast ja seest lootusetult ametnikustunud Lush (Margus Grosnõi) ning kaks Imre Õunapuu rolli, Tubb ja Lobb, mis kokku kõlab nagu klounipaar, ja õigupoolest just seda nad ongi, ehkki tegu on täiesti erinevatel sotsiaalsetel positsioonidel kreatuuridega.

Loo lõpp, vaimne ülekuumenemine, kaos ja häving ning uue/ vana maailmakorra (taas)kehtestumine, lööb ette praeguse aja ühe meelisžanri, tulevikudüstoopia, koos ühe võimaliku vastusega: uus normaalsus on vana normaalsuse naasmine, ükski ühiskondlik kataklüsm ega katastroof ei kõiguta märkimisväärselt kord sisse uuristatud käiguradu ega harjumusi.

Pinterit on ikka peetud murranguaegade autoriks. Tema tegelaste eksistentsiaalne hirm selle ees, et ei vallata piisavalt kehtivat käitumiskoodi, on laiendatav ka ühiskondlikele mõtteviisidele. Kusjuures Pinteri hoiak nende murrangute suhtes võib olla kahepoolne, nii üht murranguaega kokkuvõtlikult peegeldav kui järgmist sisse juhatav.

Aga «Kasvatushoone» on üks Rakvere teatri hetkerepertuaari tugevamaid nimetusi, ei mingit kahtlust.

SVEN KARJA
teatrikriitik

Loe pikemalt: https://kultuur.postimees.ee/7389299/mis-juhtus-kuumas-majas