TANEL JAN PALGI: Henrik Ibseni tulihingeline ühiskonna alustalade raputus

Rosmersholmis” ei võida konservatiivsus ega revolutsiooniline radikaalsus. Ibsen hoidis oma näidendid teadlikult erinevatele tõlgendustele avatuna.

Rakvere teater on valinud repertuaari näitekirjanduse klassiku Henrik Ibseni mitmetähendusliku, peenekoelise, sünge ja müstilise allhoovusega näidendi „Rosmersholm”, mille on lavastanud Peeter Raudsepp. Tormipilvi koguva lavastuse tsükloni kese asub 19. sajandi lõpu Norras Rosmeri mõisa kohal, kuid „Rosmersholmi” tegelaskujud ja ideedeväli on äratuntavad nii tänapäeva Rakvere linnas, Eesti riigis kui ka Euroopa Liidu ja russki miri polaarsusjoonel.

Rakvere teater mängis „Rosmersholmi” viimati eelmisel sajandil, 1993. aastal - mõelgem nüüd, kui palju on Eesti ühiskond selle aja jooksul muutunud! Mida kõike on riik ja inimesed ohverdanud, et nautida praegust õnne ja vabadust. Ibsenlikult saab küsida, kas ühiskond saab areneda veelgi võrdsemaks ja paremaks. Õnneks on „Rosmersholm” siiski inimlik, hääbuva aristokraatia lugu, milles väikene inimene soovib oma ideedega ajalugu muuta. Tsüklon liigub üle Rosmeri mõisa, keerutades üles omajagu segadust.

Kui 1886. aastal olnuks Norra naistel ja vaesematel talupoegadel valimisõigus, siis poleks Ibseni sulest sündinud preili Rebekka Westi (Natali Väli), rektor Andreas Krolli (Peeter Rästas), pastor Johannes Rosmerit (Margus Grosnõi) jpt ajatuid karaktereid. „Rosmersholmi” tegelased tahavad kõik midagi saavutada, kuid nad on üksteisel risti jalus ja üksteisega liiga tihedalt seotud. Kes väljub sellest mängust võitjana: kas nõrgim, tugevaim, salakavalaim, elukogenuim või ohvrimeelseim?

Traditsioonide tugisammas

„Rosmersholmi” tegevustiku esialgne hall kardinal on varata ja staatuseta naine Rebekka. Ta on vabamõtleja ja püüab oma utoopilisi ideid istutada Johannes Rosmeri hinge, et temast sirguks kogukonnale uus valgustunud juht. Kuid kõik ei kulge sugugi Rebekka ideaalide järgi. Tema plaanid takerduvad, kui pastori naine Beata viskub vesiveski ratta vahele ja tema surma müsteerium ootab lahendamist.

Teisest küljest on näitemängu peategelane pastor Johannes, kelle lähikondlased püüavad teda mõjutada ja poliitilistel eesmärkidel ära kasutada. Pastor on pärast naise surma kaotanud usu ja tal pole järeltulijat, pärijat. Pastor arvab olevat endas leidnud ilmaliku inimese, kes soovib hakata vähendama ühiskonnas valitsevalt ebavõrdsust. Kuid see on keeruline ülesanne, sest ajalooline Rosmeri mõis on traditsioonide tugisammas, seal oleks lubamatu toetada ebavõrdsust vähendavaid progressiivseid ideid! Antikangelasena siseneb mängu pastori naisevend rektor Kroll. „Rosmersholmi” jagub ka melodraamat ja komöödiat. Humoorikat vaatemängu pakub rektor Krolli tegevusliin ning hulkurhärra ja külafilosoofi Ulrik Brendeli (Eduard Salmistu) külastus.

Kogu trupi mäng peegeldab lavavilumust. Näitlejameisterlikkuse eest tuleb kindlasti tunnustada Peeter Rästast, kes suudab rektori karakterist välja pigistada kõige mahlakama osa, paljastades edukalt, et esimeses vaatuses kehastatud sõbramehes varitseb sihikindel manipulaator. Ta ei löö risti ette selle ees, et oma ajalehes halvustada lähedasi, kes ei vasta tema ideoloogilisele ettekujutusele ühiskonna toimimisest. Kogukonnas on asutatud teinegi väljaanne, mis esindab uuendusmeelsemaid vaateid ja mida juhib härra Peter Mortensgaard (Märten Matsu). „Rosmersholmi” inimesed elavadki meedia kaudu mõjutatavas maailmas. See on tuttavlikult tänapäevane olukord, kus valet on keeruline eristada tõest ja sõneldakse teine teisel pool kaevikut.

Teine vaatus toob esile Natali Väli artistliku mängu. Kui esimene vaatus jätab Välile võimaluse reserveeritumalt näidelda, siis teises lükkavad mineviku piinad ja võikad paljastused Rebekka rolli emotsioonide turmtulle. Selles tõestab Väli osavalt, et valdab keeruka karakteri lahtimängimist. Margus Grosnõi tegelaskuju on kõigi teiste tegelaste tirida ja tõmmata - ta püüdleb olla armunud, valgustunud, leinav mees, kuid elu tema ümber tõukab ta hoopiski hullunud aristokraadi rolli.

Pastor Johannes soovib staatusel põhineva võimuaristokraatia vahetada vaimuaristokraatia vastu. Kas sellel teel juhib teda saatus, enesetapu sooritanud naise kummitus, süütunne, pime usk võrdsemasse tulevikku või hoopiski armastus Rebekka vastu? Neid konfliktseid meeleseisundeid esitab Grosnõi vankumatult, sammudes sedasi oma karakteriga kindlalt isikliku ohverduse poole. Kogu etenduse selgroog on lihtne tegelaskuju proua Helseth (Ülle Lichtfeldt). Proua Helseth on kergelt lonkav vana daam, mõisa majahoidja, kes sekkub siis, kui küsitakse - on ta ju kuulnud-näinud nii mõndagi. Ülle Lichtfeldti lavalolek elektrifitseerib kogu näitemängu!

Võidab loodus

Lavastuse muudab esteetiliselt nauditavaks Yana Khanikova kunstnikutöö, mida täiendavad Peeter Raudsepa nõiduslikena mõjuvad lavastuslikud vahepalad, mis pakuvad tormiliste stseenide vahel sürreaalistlikke kunstilisi mõttepause. Lavakujundus on nooblilt reserveeritud ja ajastust inspireeritud maitsekad kostüümid harmoneeruvad ümbritsevaga.

Selles loos ei võida konservatiivsus ega revolutsiooniline radikaalsus. Ibsen hoidis oma näidendid teadlikult eri tõlgendustele avatuna - mitmemõttelisuse käekirjale allub ka lavastaja Raudsepp, pakkudes siiski publikule lavastuslikku raputust.

„Rosmersholm” on ambivalentne: korraga keerukas ideedetsüklon ja lihtne inimlik draama, mis kogub jõudu Rakvere teatri kohal. Lavastus pakub muhedat äratundmist ja intrigeerivat mõtteainet, mis peaks rõõmustama igat klassikalise teatri austajat. Lõpetuseks: kraaklevad küll inimesed, aga võidab hoopiski loodus, mis on jällegi üks ibsenlik allhoovus. 

TANEL JAN PALGI
https://epl.delfi.ee/artikkel/96329563/arvustus-henrik-ibseni-tulihingeline-uhiskonna-alustalade-raputus