Velvo Väli ja Tarvo Sõmeri veerandsada teatriaastat Rakveres
1996. aasta august. Tühi ja vaikne tolmuste tänavatega väikelinn. Lagunenud ja nukras seisus teatrimaja. Lõõmava suveleitsaku keskel saabuvad teatrisse seitse värskelt lavakooli lõpetanud näitlejat. Praeguseks, 25 aastat tollest lõõmavast koolilõpusuvest edasi astudes, on teatrimäele jäänud neist kaks. Väli ja Sõmer.
Teatris olid keerulised ajad, praegusest kaunist teatrimäel kõrguvast kultuuritemplist ei olnud siis veel hingustki. Üleminekuajal kreisilinnas maandunud verinoored näitlejad said eneste ette puhta lõuendi. Hoogsate erksavärviliste pintslitõmmete aeg jõudis kätte, aga alles peale muude teatrite pakkumiste kaalumist.
Nimelt oli toona vastupidi praegusele ajale teatrimaailm lõpetajate ees valla – pakkumisi, mille hulgast valida, hakati vaikselt lauale poetama juba kolmanda kursuse keskpaigas.
“Mina ütlesin, et Rakverre kohe kindlasti mitte! See ei tundunud noore näitleja jaoks kõige kutsuvam,” meenutas praeguseks Rakvere teatrijuhiks kasvanud Velvo Väli. Ent kuhu siis ihkas noor Saaremaa mees? “Tänu kursusejuhendaja Kalju Komissarovile tundus Ugala hea ja turvaline koht, kuhu ehk ikka saaks ... Aga siis tuli Rakvere toonaselt juhilt Peeter Jalakalt grupipakkumine, et panna kokku kursuse tuumik Rakvere teatrisse tulemiseks. Koos kaaslastega tulek tundus toredana, olime juba ühte kasvanud, ühel või teisel põhjusel arvati mindki sinna punti,” jutustas Väli. “Ja olgem ausad, ega ei olnud ju laual ka sellist asja, et Draamateater oleks põlvili palunud, et “oo, Velvo, palun tule meile tööle,” lisas veerandsada aastat Rakveres teatrielu elanud Väli naeru pugistades.
Samamoodi Rakvere punti arvatud Tarvo Sõmer leiab samuti, et kaaslastega ühiselt teatritee alustamine oli väga hea. “Eks see kutsikate lahkumise hirm oli suur küll, siis oli turvaline koos tulla.” Ka Sõmer ei saabunud mõttega, et tuleb ja jääbki. “Ma olen ju pealinna poiss ja eks ma ikka arvasin, et tee mind Tallinna tagasi viib. Mulle oli toona selline küüniline mõttemall omane, et elu käib ainult Tallinnas. Aga sellest ma sain õnneks ruttu lahti ja mul läks kohanemine kiiresti, minule see väike vaikne linnakene sobis, väikelinnaelu sobib mulle siiani,” laskus Sõmer jutustuses tagasi enese ja Rakvere kooseksisteerimise algusaegadesse.
Ei mina tea, kas see on asi, millega hoobelda, kui oled 25 aastat ühe koha peal olnud. Äkki see näitab hoopis mingit riskijulguse puudumist ja rutiiniarmastust. Kui kõik inimesed sellised oleksid, oleksime oma maailma arenguga kiviajas! Mis muidugi praegust klimaatilist olukorda arvestades ei olekski nii halb ...” filosofeeris Sõmer.
Väli lisab, et temal oli jääda lihtne. “Olgugi, et võrreldes pealinna või Tartuga ei olnud linnas endas midagi kutsuvat, on Rakvere praeguseks arenenud hoopis teist plaani kohaks. Ent see linn võttis mu omaks ja siia ma jäin, minus polnud grammigi tunnet, et ma peaksin siit tingimata ära minema.”
Kiratsev teater võttis noored vastu, ulatades neile pooltühjad proovisaalid, nadipoolse repertuaari ja laguneva maja. Ent nii noor teatrijuht Indrek Saar, peanäitejuht ja lavastaja Üllar Saaremäe kui ka noor trupp tervitasid uut koduteatrit kui sülle langenud lõputut võimalust.
“Paljud noored näitlejad nüüdsel ajal tulevad oma ideedega, et oi – küll ma teeks, kui ma vaid saaksin ja oleks mul teater ... Nii kerkib neid pisikesi projektiteatreid nagu seeni peale vihma. Meil tegelikult ju vedas – meile ulatati hõbekandikul teater ja öeldi: noored, tehke,” läheb Velvo Väli ajas tagasi. Noorte tulek andis tol ajal kriisis olnud trupile täitsa uue hoo ja hingamise. “Me saime suure võimaluse teha täpselt seda, mida ise tahame!” – Väli hääles on veel praegugi kuulda toonast nooruslikku uljust.
Esimene suur amps, mis hammustada võeti, oli “Shakespeare’i kogutud teosed”, mille puhul oli vorm juba inglastelt ees. “Apelsinid (1994. aastal Ugalas lavastatud kõmuline ja ülipopulaarne “Armastus kolme apelsini vastu” järgis samalaadset lavastusliini. – K. D.) olid selle tee juba läbi käinud, et mõtled ise välja, mis teed ja kuidas saad punktist A punkti B, aga see materjal lubas väga palju improvisatsiooni ja lustimist,” meenutas Väli.
“Me hakkasime Shakespeare’i tegema tegelikult juba enne palgalisteks saamist, suvi läbi muudkui tegime,” asus ka Sõmer lavastuse telgitaguseid meenutama. “Alguses, ma mäletan, meile oli arusaamatu, et “oot, mis tööaeg, mis puhkeaeg, mis mõttes peab tegema kella 11–15, miks me ei või, kui tahame, kolmest kuueni teha hoopis” – kooliaegne harjumus oli sees ja ikka tegime siis, kui ise tahtsime oma proove, terve juuni- ja juulikuu olime proove teinud,” räägib Sõmer naerdes.
“Kui augustis siia jõudsime, oli meil pool tükki juba valmis.” See oli hea tükk, mis andis noortele võimaluse end lahti mängida, teha peaaegu kõike, mis parasjagu pähe tuli. “See meie Shakespeare oli natuke selline, et oleks võinud vabalt osutuda ka täiesti malevakavaks, mida ei kõlbagi esitada, ja närv oli minul küll sees korralikult,” meenutas Tarvo Sõmer esimesele koduteatrietendusele eelnenud meeleolusid. “Ikka olid mingid hirmud, et mis saab, olemas küll. Mäletan seda visklemist Rakvere teatri toonases pansionaadis ja mõtet, et issand-issand, mis nüüd küll saab, mis nad arvavad ja mis sealt tuleb,” kirjeldab kogenud näitleja nüüd muheldes tagantjärele. Kokkuvõttes aga kujunes pealtnäha absurdsest ja veidrapoolsest lavastusest välja tükk, mis tõi teatri välja sügavast mülkast.
“Tore ju, kui su esimene töö sind niimoodi sütitab ja lisaks ka publikule tohutult korda läheb. Selline torm veeklaasis on ju tegelikult tore,” mõtiskleb Väli. Areng käib ikka visalt ja ajapikku, käsikäes tagasilöökide ja õnnestumistega. 25 aasta jooksul on mõlema teatrimehe taskusse kogunenud mõlemat.
Enda mõtteisse kajama jäänud ja olulisematena arvesse läinud tükke on kogunenud üksjagu. Tarvo Sõmeril on Rakvere teatris välja tulnud 80 tükki, 81. on neist praegu proovisaalis. “Eks nende seas mõned õnnestumised ikka on ja mõned ebaõnnestumised ka ...” poetas Sõmer tagasihoidlikult. Tähelepanuväärsematena nimetab ta viimaseid Madis Kalmetiga tehtud töid. “Kalmetiga tehtu on, jah, meeldinud väga. Ja algusaastatest koostööd Ain Prosa ja Kalju Komissaroviga.
Jaanus Rohumaaga tehtud suvetükid on olnud väga uhked. Ent eks see päris esimene jääb kõige märgilisemaks, ta oli nii teistmoodi ka. Mul peale seda pole sarnast rolli ja lugu olnud,” jutustas Sõmer. Ka praegu teatri mängukavas olev ja Eesti Teatriliidu aastaauhindade meespeaosa nominatsioonile esitatud vana toriseja roll on üks neist, mille mängimist Sõmer täiel rinnal naudib. “Ma tegelikult arvan, et igast viiest aastast leiab vähem või rohkem tükke, mis on endale korda läinud. On ka neid, mis ei ole, aga mis neist rääkida,” lausub teatrimees napisõnaliseks jäädes.
Ka Velvo Väli jääb armsaist rollidest rääkides tagasihoidlikuks. Rahulikult, otsekui ühe hingamisega tõdeb ta, et esimese tükini ei küündi emotsionaalses plaanis ükski teine tehtud töödest. “Tohutut furoori tekitanud Shakespeare’i järel ei oskagi midagi niimoodi välja tuua. Sumbunud linna värsket tuult tuua oli omaette kunst,” ütleb Väli. Põgusa mõtlemise järel lisab ta nimekirja parima meesnäitleja tunnustuse toonud Tammsaare töödest “Vargamäe kuningriigi” Eedi rolli ning rolli Jaanus Rohumaa lavastatud tükis “Connemara. Üksildane lääs”.
“See oli esimene suurema rolliga maadlemine, mõnus materjal, mis pakkus endale väga palju,” meenutas Väli.
Mõlema teatrimehe puhul kuulub möödavaatamatult rollide nimistusse ka teletöö, mis mehed pilti toonud sootuks teises võtmes kui lavalauad. “Ma olen “Õnnes” olnud 17 aastat, see on kogu aeg tiksunud muude tööde all ja eks ta mulle märgi külge on pannud, seda ei saa salata. Ja ikka kõva märgi,” jutustab Tarvo Sõmer. “Mind ju ikkagi tuntakse teles tehtu järgi, mitte teatritööst. Tänava peal tunnevad lapsed mind Tiit Marvelina ära ja tulevad juttu puhuma ja autogrammi küsima. On see hea või halb, ma ei teagi ... aga endale on sügavamad teatritööd ikka olulisemad,” kõneleb Sõmer. “Mida teletöö muidugi veel annab, on mingigi võimalus vahepeal mõnele teisele näitlejale otsa vaadata – meil on väike koduteater ja väike trupp, muidu mujalt olevate näitlejatega ei kohtukski. See annab ikka võimaluse kogeda, väikest õppetundi saada, mõnd uut nõksu kõrva taha panna ... ja see on vajalik, et töös värskust oleks,” lausub Tarvo Sõmer veendunult.
Ka Väli on päri – teletöö toob alati värskendust. “Selles on teistsugune keel, teistsugune tehniline ja mänguline väljenduslaad, uued kooslused ja uued partnerid. Teletöö mõjub värskena ja on vaheldus, mis taaslaeb või toidab.”
Väli puhul on noorest ja uljast lavalaudu tallanud näitlejast veerandsaja Rakvere aasta jooksul kasvanud teatri sihtasutuse juhataja. Kohe peale kreisilinna saabumist võttis Väli enda kanda vastutusrikka ülesande olla näitlejate usaldusisik, mida pidas põhitöö kõrvalt pigem boonuseks. Mis aga administratiivtöösse puutub, siis viimasele ütles Väli korduvalt kindla ja kategoorilise ei, enne kui teatrijuhi tööülesanded kanda võttis. Teatrirolle ja administratiivtööd näitleja kaalukaussidele panna ei oska.
“Algselt olid mul selle töö kõrval rollid, mis juba meie repertuaaris, ikka käigus, hiljem lisandus “Viimase võmmi” telesari ja asjad, mida saan teha jooksvalt oma põhitöö kõrvalt, nende jaoks aega näpistada. Ja need pakuvad mulle rõõmu ja teistmoodi hingamist,” jutustas Velvo Väli oma põhitöökohustuste ja mängurõõmu ühendamisest.
Teatritöö algusaastatest meeles olev ärevus ja unetud ööd ei saada enam kumbagi teatrimeest.
“Õnneks sellist ärevust ei ole tõesti enam, vaid aeg-ajalt enne suuremaid esikaid on võdinat ja värelust tunda. Enne igat etendust kindlasti ei jaksa närvitseda, nii ei saaks üldse elada,” ütleb Sõmer konkreetselt. Väli, kelle argiste töökohustuste hulka lavalauad ei kuulu, kirjeldab etenduseeelset võbelust kui vana sõpra. “Mingisugune värin käib ikka läbi, selline positiivne ootusärevus,” lausub ta helge noodiga hääles.
Otsekui rändteatrina toimetades möödub suur osa rakverlaste teatrielust bussis, mis viib loomingut lähemale ja kaugemale Eesti nurkadesse. “Ma arvan, et mul on tööstaaži peale kokku vast aasta järjest bussis veedetud! Kui ma esimesel jaanuaril oleksin bussi läinud ja järjest aina sõitnud, oleksin ma kuskil detsembri keskpaigas omadega praeguseks. Ja seda ilma bussist väljumata,” arvutab Sõmer kokku sõidus oldud teatritunnid. Ka selles teelolekus on oma võlu.
Teatritee vonkleb edasi. Küll bussirataste vuhinal, küll teatrimeeste kindlameelse astumise rütmis.
---
Kuidas bridžiturniiril kino tehti
Sõmer ja Väli hakkasid Rakverre kolides mängima ka kohalikus bridžiklubis ja tegid seal kord parajat tsirkust: oli segapaaride turniir (mees–naine) ning Sõmer ja Väli saabusid sinna kostümeeritult: Sõmer oli Švejk, Väli aga naiseriietes ehk proua Müllerovana. Loomulikult lubati nad turniirile mängima.
“No kleit oli talle tehtud ja garderoobis too rippus, sättisime valmis ja läksime kohale, see on tõsi,” jutustab Sõmer. “Kuskile keskele me vast platseerusime.”
Ka Väli pugistab naerda, öeldes, et kuna mängudele jõudmine oli proovigraafikuga paras klapitamine, tuli kasutada võimalust, mis silma all oli. Nii mängiski turniiril paari Sõmer–Väli paari asemel hoopis paar Švejk–Müllerova.
Kärt Devaney
https://virumaateataja.postimees.ee/7315128/velvo-vali-ja-tarvo-someri-veerandsada-teatriaastat-rakveres