Võtsin telefonitoru ja panin hargile tagasi, kui korraga jalad alt läksid

„Ma ei teinud laval midagi erilist, ei visanud hundiratast ega teinud muud enneolematut,“ ohkab Rakvere teatri näitleja Anneli Rahkema pärast 11. märtsil mängitud etendust „Oi, Johnny.“ „Võtsin telefonitoru ja panin hargile tagasi, kui korraga jalad alt läksid.“ Selga löönud närvivalu viis Anneli otse keset esimest vaatust meedikute käe alla.

„Kui õnnetus juhtus, oli otsekohe selge, et vajan kiirabi sekkumist ega saa edasi mängida,“ meenutab ta hetke, kui oli oma näitlejakarjääri jooksul esimest korda silmitsi olukorraga, kus piinav seljavalu jalad alt lõi. „Kahju oli küll. Saal oli publikut puupüsti täis, mida viimasel ajal nii harva juhtub, ning tahad anda endast parima. Aga pooleli see etendus jäi. Polnud üldse küsimust, kas jätkata või mitte. Närvivalu oli nii suur, et ei saanud edasi mängida. Ilmselt need, kes on pidanud sama läbi elama, saavad aru, millest räägin. Ei taha kellelegi sellist asja soovida.“

Tohtrite selgitustest sai Anneli aru, et tal on seljanärvi trauma. „Kiirabi andis valuvaigisteid ja turgutas mind üles, aga eks taastumine võtab ikkagi natuke aega, kuigi täna (15. märtsil – J. K.) olen juba jalul ja kõnnin,“ on Anneli lootusrikas. „Sain küll aru, et närviatakk võib olla väga salakaval. Miski ei ennustanud, et selline asi võib juhtuda. Ilmselt peab nüüd rohkem võimlema hakkama. Eks ma valin, millist lavastust olen võimeline lähiajal mängima ja millist mitte. „Kuni ta suri“ ei nõua hüppamist ja kargamist,“ ütleb Anneli, kes lisaks lavastustele „Oi, Johnny“ ja „Kuni ta suri“ teeb kaasa lavaloos „Suvitusromaan“.

Näitlejail on kindlustuspoliis taskus

Näitlejaid võivad õnnetused, olgu seljavigastus, jalaluu- või ninaluumurd, tabada samamoodi kui nende publikut. Erinevus on aga tõigas, et etenduse andmise aegu juhtub terviserike saalitäie publiku silme all. Ning etendus jääbki teinekord lõpuni mängimata, sest viga saanud näitleja vajab meedikute abi. Vaja võib minna ka pikemat taastumist ja seega lavalt eemalviibimist. Õnneks on näitlejatel taskus kindlustuspoliis.

„Selge on see, et seljavigastusega laval mängida ei saa,“ möönab näitlejate liidu juht Tõnn Lamp. „Meie liit sõlmib kõigile oma liikmetele õnnetusjuhtumi kindlustuse. Viga saanud näitlejad saavad perearsti juures, traumapunktis või EMOs fikseeritud juhtumi puhul pöörduda meie kindlustuspartneri ERGO poole. Sõltuvalt sellest, mis tüüpi õnnetus on juhtunud, makstakse näitlejale väikene kompensatsioon. See ei tee küll inimest terveks, ent vähemasti on see ravi ja taastumise ajaks toetus.“ Lamp lisab, et ette on tulnud ka maksimumhüvitise väljamakseid – need on olnud juhud, kui inimene sattus õnnetusjuhtumi tagajärjel koomasse. „Korra oli liiklusavarii,“ meenutab Lamp. „Ning oli üle 20 aasta tagune juhtum, kus Tallinna vanalinnas tungisid pätid näitlejale kallale ning lõid talle metallkangiga pähe – tulemuseks oli pea verejooks. Õnneks nägi üks inimene seda pealt ja näitleja jõudis õigel ajal arstide hoole alla.“

---

Ülle Lichtfeldt murdis etenduse ajal pöialuu

Aasta 1999. Saalitäis lapsi vaatab Rakvere teatri „Pipi Pikksukka“. Teise vaatuse keskel jookseb Pipi politsei eest ära ja hüppab katuselt alla. Pipit kehastanud näitlejanna Ülle Lichtfeldt hüppaski, ent nii õnnetult, et murdis pöialuu. Oli see nüüd jalast välja turritavat konti nähes või meeletust valust, igatahes kaotas ta teadvuse. Katuselt allahüppamise paik oli õnneks lava taga, nii et publik koledat pilti ei näinud. Ülle märkis toona, et justkui süsimusta huumorina kõlasid traagilisel etendusel viimastena politseiniku sõnad „Nüüd sai ta küll surma!“, sest nii nägi ette etenduse tekst: „Kui ma oleksin teadvusel olnud, saanuksin ju vastu hõigata midagi positiivset.“

Täissaalile mängitav etendus tuli katkestada, Ülle viidi traumapunkti. Seal tuvastati tal vasaku labajala pöialuu murd ja nihestus. Näitlejanna jalg pandi kipslahasesse. Pipi osa võttis mõneks ajaks ehk näitlejanna paranemise perioodiks üle lavastaja Eili Neuhaus.

Üllar Saaremäe mängis lavanärvi toel luumurde trotsides etendused lõpuni

„Esmajoones meenub mulle kolm juhtumit, kus ma pärast etendust vajasin arstiabi. Väljaväänatud jalgu ei hakka ma isegi meenutama, seda ikka juhtub, kui laval tuleb teha kiiremaid liigutusi või oled ise natuke hooletu ja liiga uljas ning astud lihtsalt trepist mööda,“ tõdeb Üllar Saaremäe, kes peanäitejuhi ameti ja lavastajatöö kõrval just oma rollidega nii teatris kui teleseriaalides astus tihti macho-mehe mängumaale, kus füüsiline konflikt partneriga on tükki sisse kirjutatud. „Esimene tõsisem intsident, mis nõudis meditsiinilist sekkumist, juhtus lavastuse „Tantsumaraton“ proovis aastal 1997. Selle loo ühes stseenis on piltlikult öeldes karvupidi koos kaks tegelast, kellest ühte kehastas Velvo Väli ja teist mina ning kus Velvo hoidis käes nuga, millest nupule vajutades tera välja hüppab. Igatahes ühes proovis kas ma ise sirutasin käe liialt ette või kallutas Velvo ennast mulle liiga lähedale – igatahes nii kui nuga pidemest välja kargas, oli ta mul kahe-kolme sentimeeri sügavuselt käsivarres. Sain otsekohe aru, et asi on naljast kaugel, kohe EMOsse ja õmblused peale. Et mul tekkis selle käega igasugusid ekstsesse, mängisin isegi esietendusel veel sidemes käega.“

Teisena meenub Üllarile „Macbethi“ etendus Rakvere linnuses, kuhu olid kaasatud ka ajateenijad: „Laval oli 20-30 poissi, kellega sai kõvasti lavavõitlusi ja proove tehtud,“ mäletab Üllar. „Aga me ei osanud ette näha, mis juhtub siis, kui hakkame mängima publikule ning kui hoobilt kõikidel kuttidel tähelepanu hajus. Mis tähendas, et kohe päris kontrolletenduse alguses, esimeses võitluses, löödi mul väikese sõrme luu pooleks. Aga mul oli terve „Macbeth“ vaja ära mängida. Sain aru, et näpuga on halvad lood, aga lavanärv on ikka midagi hoopis muud ja nii ma valuga võideldes etenduse võiduka lõpuni mängisin. Pärast etendust läksin jälle EMOsse, kus röntgenipildilt oli selgelt näha, kuidas luuotsad on üksteisest eemaldunud. Need lükati õigesse kohta tagasi, sõrm pandi kipsi ja terve esimese „Macbethi“ suve mängisin kipsis käega. Sidusin kipsile musta rätiku ümber, mille peale mitmed ütlesid, et milline võimas sümbol, surmatoov käsi,“ muigab Üllar, kellele kolmanda juhtumina meenub lavastuse „Kui Kungla rahvas“ väljasõiduetendus.

„Meil oli plaanitud sellega hästi palju ringi sõita, juba selle kujundus lubas lavastust mängida ka kõige väiksemates kultuurimajades. Ent külakultuurimaja õnnetus on tihti see, et nii lava taga kui akside vahel vedeleb igasugust kola,“ ütleb Üllar. „Nii ka selles kultuurimajas, mis mulle taas saatuslikuks sai. Lavatagune oli täis metallist klotse, millega dekoratsioone üles-alla tõmmatakse. Mul oli vaja joosta ümber lava, ühelt poolt välja ja teiselt poolt sisse. Olin küll enne etendust selle trajektoori üle vaadanud, aga ei arvestanud, et etenduse ajal on see valgustamata, nii et poole etenduse peal panin täie latakaga ühe lavaraskuse otsa, mistõttu murdsin varbaluu. Õnneks suutsin jällegi lõpuni mängida.“

Loe pikemalt: https://elu.ohtuleht.ee/1058704/ullar-saaremae-uhel-hetkel-oli-keset-etendust-mul-nuga-kasivarres
JAANUS KULLI, AIGI VIIRA