KAJA KANN: Selfie stick'iga festivali kuulamas

Andres Noormetsa „Alibi” toob ühte ruumi kokku erinevad inimesed. Selleks, et edasi minna, on vaja ühiseid kokkuleppeid. On ainult üks elektripistik, kuid kõigi aparaadid vajavad laadimist. Sellised olukorrast väljapääsu otsimise stseenid on vaimukad, näitlejad kas jäävad hätta või leiavad lahendusi. Protsess on vaatajale välja mängitud ja põnev. Sarnaselt Lauri Lagle „Paratamatusega elada ühel ajal” sõltub lavastuse õnnestumine näitlejate isiklikust ettevalmistusest igaks konkreetseks etenduseks. Ruum, kus koos tegutseti, oli valge ja ülevalgustatud. Siis, kui tulid monoloogid, astusid näitlejad valgest ruumist välja, vaatajatele väga lähedale, ja nende peale asetati kollane valgussõõr. Monoloogid olid ju head — minu lemmik oli Anneli Rahkema jutt sellest, kuidas ta mõtleb ainult lihtlausetes. Samas hakkis see kollektiivis tegutsemise võlu. Kuidagi liiga lihtne tundus see lahendus iga üksiku liikme väljavalgustamiseks.

Kaja Kann