Kolumn: süžeetu mõttepuhang

31. jaanuari esimene poolteist tundi tiksub. Aeg läheb ja ma trükin ritta tähti, mis jõuavad pisikese Eestimaa ühte maakonnalehte. Ei usu, et leidub kedagi, kes loeb seda praegust rida samal kellaajal (1.40), kuid öid hiljem. Kui nii aga peaks minema, siis lugejale – tervist!

Tervitused ka teile, kes te päevasel ajal satute kogemata silmitsema minu jauramist. Siit ei tule midagi suurt ega mõtterikast, sest see on kirjutis, mis ei sündinud tahtest, vaid nõusolekust. Olin nõus oma mõtteid jagama hetkel, mil lootsin, et küll tahtmine mu kätte saab. Aga ei saanud. Miks ma üldse siis kirjutan, küsin endalt, kui avan üle kahe aasta oma vanad blogid ja loen keskkooli- ja ülikooliaegseid jutukesi. Ma olin need juba unustanud. Nad on kohati segased, kuid endiselt aktuaalsed ja see teeb kurvaks.

Jutuke pealkirjaga “Öökõne” (2015) sisaldab endas küsimust ja vastust: “Kas selle jaoks, et maailma rahu soovida, pean ma olema suur, tark ja kõrgel positsioonil? Ei, sest nagu näha, ei mõika paljud niisugusele kirjeldusele vastavad inimesed rahust mitte midagi.” Ja veel: “Inimesed otsivad ja loovad endasse rahu katkematult ja pidevalt, sest see on kiireim tunne, mille saab ära kaotada. [---] Elu lõpuni rahulik olla – selleks peab olema pühak, ja annaks kõrgeim olend, et inimeste näol neid siin maailmas võimalikult vähe oleks. Üdini rahulik, igal sekundil rahu kiirgav inimene ei ole inimene. Ja kui on, siis on ta nagu nõel Põhja-Korea Rŭngrado staadionil – tibatilluke, võimatu leida meie närvisüsteemi tõttu, mis lihtsalt ei veaks seda nõelaotsingut seal staadionil välja.”

Neid 2015. aasta mõtteid illustreeris Ameerika fotograafi Bernie Bostoni 1967. aasta kuulus foto pealkirjaga “Flower Power”.

Rahu on ka praegu aktuaalne. See on individuaalselt alati aktuaalne, kuid paaril möödunud aastal on püsinud pandeemia kõrval aktuaalse kõrvalteemana. Sellest muidugi meedia ei pasunda, vaid vastupidi – kütab aga juurde ärevushäireid oma valesti trükitud ning hirmsate (ja hirmutavate) pealkirjadega ning ei proovigi võtta vastutust edasi mõtleva aju eest peale infojagamist heledal ekraanil.

Ma jaotan robustselt inimesed kolmeks: täielikud pohhuistid, kelle hulgas ma tahaksin olla, kuid mis ei ole siiani õnnestunud (lihtsalt ei oska); täielikud negatiivsusele hagu juurde andjad; täielikud rahuotsijad kogu kaose sees, ja seda mitte ainult tahtest, vaid kohati ka sundusest – nagu mina. Ma pean end sundima tegema rahu, et mitte elada iga päev ärevushäirega. Ja nii olen ma end uudistest ära lõiganud.

Venemaa ja Ida-Euroopa suhted, meie oma riigi poliitika ning kreeka tähestikku selgeks õpetav viirusepuhang rebivad mind kaheks: ühtpidi ei soovi ma ärevust endasse kutsuda ning ignoreerin teemasid iseenda pärast, teistpidi tahan ju teada, mis toimub minu ümber. Kui ma peaksin valima ainult ühe suuna, et mitte end puruks rebida, siis ma ei tea, kumma. Muidugi tahan ma hoiduda ärevusest, stressist ja ängist, aga see jõuab minuni ikkagi seetõttu, et iseendale mõeldes ja teemasid ignoreerides oleksin ma ju täielik pohhuist, hoolimatu kodanik riigi ja hoolimatu inimene maailma suhtes.

Ma ei tea, mida siit on võimalik välja lugeda, mis mõte kaasa haarata. Ju polegi. Mu aju jaurab, sest andsin nõusoleku midagi kirjutada. Ja nüüd ma lõpetan. Mõttepuhang sai otsa. Jõudu ja vastupidamist teile kõigile oma mõtetega, mõtlemisega ja mõtteviisiga! Ärge üle mõelge, ütleb ülemõtleja kell 2.01.

JAUNE KIMMEL
https://virumaateataja.postimees.ee/7446844/kolumn-suzeetu-mottepuhang