Tom Suuman suri. Sic transit, Toomas Suuman

Laupäeval lahkus pärast rasket haigust meie seast Toomas Suuman

Sa rääkisid mulle paar nädalat tagasi, kuidas sa enam ei taha lavale. Sina, elupõline rändnäitleja. Mees, kes 42 aastat peaaegu igal õhtul Rakverest kuhugi Eestimaa lavale mängima sõitis. Ka kõige väiksematele lavadele. Seletasid ka, miks ei taha. Ütlesid, et ei taha laval surra. Kokku kukkuda. Verist vahtu välja ajada. Just selliste sõnadega rääkisid ja nii veenva tooniga, et vastu vaielda ja midagi ilustada-elustada ei olnud võimalik. Ütlesid, et sul ei ole valus...

2015. aastal – me rääkisime siis Urmas Otist, kes nagu sinagi oli Otepää poiss ja oli sinu lapsepõlvesõber – sa kirjutasid mulle: „Isa (Luuletaja ja kunstnik Aleksander Suuman. MM) märkis üsna enne minekut, et mälestus kipub olema metsast rohelisem.”

Neid asju ei saa inimese eluajal kokku leppida, et kuidas temast pärast surma kirjutada. Või saab ehk, aga milleks? Ma räägin nüüd ühe sinuga seotud loo, mida sa ise ei tea. See oli küllap kaheksakümnendate keskel, kui Mihhail Gorbatšov kogu Nõukogudemaal alkoholi joomise ja saamise ära keelas. Olid viinatalongid. Me koos noorte näitlejate Erik Ruusi ja Eduard Salmistuga otsustasime tähistada minu Rakveresse jõudmist. Kõike muud oli, aga viina mitte.

Poisid mõtlesid välja, et Suumani naisel võib olla. Eduardi saatsime järele. Meie siis Erikuga katsime laua. Puhas lina, küünal, kiiskavaks hõõrutud pisikesed pitsid. Mu ema tehtud marineeritud seened. Nagu kord ja kohus. Ja siis tuli Eduard viinaga. Valasime välja. Kõik kõnelesid pidulikke sõnu. Erik ütles toosti. Jõime ja jäime üksteisele nõutult otsa vaatama. Pitsides ja pudelis oli vesi. Siis me mõtlesime sinust, et oh, Tom-Tom. Protestima ei hakanud. Imestasime, kuidas sa pudelist viina välja said ja vee sinna korgi alla asemele panid. Peen mees. Roheline mälestus. Naljakas tagasimõtlemine ka muidugi.

Nüüd viimati rääkides sa ütlesid, et sul on kodus kingitud konjak, mingi peene nimega. Arvasid, et sa seda ikka veel proovid. Mis siis, et sa enam ammu ei joonud... Mõtted volksavad siia ja sinna. Sa olid mees, kes teadis peast sadu kui mitte tuhandeid luuletusi. Johann Wolfgang Goethe „Metsavaimu” noorena lugesid algusest lõpuni, näiteks. „Mu kallis laps, tule minuga!/ Kauneid mängusid mängin ma sinuga./ Jõeääres täis lilli on heinamaa./ Mu emalt sa kuldse kuue saad./” Kui sa said 60, tegin sinuga intervjuu ja lasin sul kirjalikult küsimustele vastata. Kuidagi tundsin, et siis saab seal sõnade sees rohkem sind ennast olema. Muu hulgas sa kirjutasid: „Lisan sulle siia ühe Sassi (Tooma isa Aleksander Suuman. MM) luulerea: „Mis sa tühja tammud aina toas ja õues. Ületa lage raba, mis sul laiub põues.“ Selle lausega vaevan end ja tema vaevab mind juba kaua ja omal moel on ta tähtsam kui kõik „tähtpäevad“ ja küsimused-vastused.” Ja mina siis mõtlesin ja ega nüüdki teistmoodi ei oska, et vaev on rõõm.

Tead, Toomas, mul ei pea õigus olema, aga usun, et sinu kirglik tsikliarmastus oli selleks, et varjata su poeetilisust ja idealismile avatud loomust. No, et sa ei peaks nutma maailma pärast. Jah, lavale sa enam ei tahtnud, aga mootorrattaga mõne tiiru tegemist küll lootsid seal viimases lõpus.

Sünnipäevaintervjuus kirjutasid mulle ja sa ju teadsid, et lugejatele, publikule: „ Enda jaoks on mul oma koodeks ja see käsutab esmalt enese suhtes aus olema. Julmalt. Ühiskond võib pikalt sõita. Ei huvita mind ta nõnda palju. Peaasi, et ära olla laseks. Lubaks vähemasti eksisteerida. Kusjuures eksistents ja vabadus ei ole kindlasti sünonüümid.”

Mu üllatuseks rääkisid sa me viimaseks jäänud vestluses sellest, et sa oleksid valmis, relv käes, kodumaad kaitsma. Kodumaad kaitsma jah, aga just „relv käes”. Ütlesid, et oskad püssi puhastada, et ei ole hea laskja, aga mõne vaenlase ikka maha võtaks... Jah, ma mõtlen välja isegi me viimase silmast silma kohtumise. Sellest on hea mõelda, sest me kokkusaamise põhjus oli teater. Tartu Uues Teatris oli noorte lavastuse „Haige mäger” esietendus. Sa istusid nii, et ma sind laval toimuvat vaadates ka nägin. Ei mina ega ilmselt ka sa ise ei teadnud veel midagi su haigusest ja mina mäletan ennast rõõmustavat, et sul ikka veel oli huvi, mis noored teatris teevad. Pärast etendust kohtusime teatri kõrval tänaval. Mina ootasin taksot, sina koos oma kaaslasega läksite auto peale, et Rakverre sõita. Ja mind kuidagi toetas su siis öeldu, et see, mis nägid, oli huvitav ja hea. Kes nüüd...

Olen su käest küsinud, mis jääb alles? Ja sa vastasid: „Alles jäämine meeles, mõttes, vaimus. Selle jäämise lootmine on hirmu väljendus vist ikka. Lõpliku kadumise hirm. Paanika. Ega ei saa öelda, et see teema mulle täitsa võõras oleks. Samas – Juhan Liivi sõnutsi – „olgu see armas või olgu see kole, ükski mees enesest pikem ei ole!“ Püüda end põlistada miskite sõnavõttude või teoste või tont teab seal, mis viguritega veel...? Andestust, see oleks juba ikka väga vilets komöödia!”

See on ka sinu mõte, kui teist korda küsin, et mis alles jääb? Sa ütlesid, et see jääb, et head inimesed jäävad! No ja siis sulle omaselt: „Ise ma nende hulka ei kuulu, kuid mind on õpetatud neid ära tundma nagu kelme ja kaabakaidki. Ma vaatan häid inimesi. Vaatan ja mõtlen, kui väga neid vaja on. Selleks, et maailm püsiks.” Mis sa nüüd, Toomas, küll tahaks siiajääjaile öelda – elame veel?

MARGUS MIKOMÄGI
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/96627621/tom-suuman-suri-em-sic-transit-em-toomas-suuman